Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#17 - Annie

Kuulsin Dougie samme välisuksele lähenemas ja tõusin kiiruga diivanilt püsti. Ma olin oma otsuse teinud ja ma lootsin, et ka tema on õnnelik. Kuulsin ust avanemas ja kõndisin talle esikusse vastu.

„Hei!“ hüüdsin rõõmsalt.

„Hei,” naeratas ta vastu ja sulges siis ukse enda järel.

Suudlesin teda kiiresti ja jäin siis teda vaatama. „Kuidas tööl oli?“

„Töine... Olen natuke väsinud. Miks sul nii hea tuju on?”

„Aa.. ei ma... midagi. Tahad magama minna?“

„Kallis, räägi nüüd.”

„Ma lihtsalt igatsesin sind väga,“ naeratasin. „Tahad lõunauinaku teha?“

„Ei, oota, mul on tunne, et sa tahtsid midagi teha, kas sa tahtsid kuskile minna? Ma ei ole üldse nii väsinud.”

„Ei, ma ei taha kuhugi minna. Lähme magamistuppa?“

„Ei, ausalt, mul ei ole und.”

„Siis on ju hästi?“ kegitasin kulmu.

Dougie vaatas mind natuke segaduses, aga järgnes mulle, kui ma ta käest võtsin ja magamistuppa kõndima hakkasin.

„Annie...?“ küsis ta, kui ma meile ukse avasin.

Ma ei vastanud talle, aga sulgesin ukse ja jäin siis talle otsa vaatama. „Ma otsustasin, et ma olen valmis.”

„Päriselt?“ küsis ta veidi üllatunult ja astus mulle sammu lähemale.

„Jah, päriselt, ma tahan seda, aga ma tahan seda hästi õrnalt...”

Ta huuled riivasid hetkeks minu omi ja ta silitas ühe käega mu põske. Suudlesin teda vastu, oma kätt tema käe peal hoides.

„Kui sa oma meelt muudad, siis ütle mulle kohe, eks?“

„Ära muretse...” lükkasin oma käed ta särgi alla ja katsusin ta kõhtu.

Ta astus voodile ühe sammu lähemale ja ma taganesin koos temaga. Tõmbasin mehe särgi seljast ja lihtsalt vaatasin teda, ta oli nii... armas, ilus. Minu Dougie.

„Kas ma võin?” küsis ta vaikselt, minu särkigi tõstes.

„Kuidas siis veel?“

„Igaks juhuks,” ta lükkas selle üles ning tõmbas mul üle pea.

Ta viskas selle maha ja ma istusin voodile, tundsin end veidi ärevana.

„Annie... mis see on?” korraga oli ta mu ees põlvili.

„Misasi?“ küsisin murelikult.

„See, mis asi see on?” Ta tõstis mu käe mu sülest ära ja paitas sõrmedega suurt armi mu küljel ja kõhul.

Võpatasin õrnalt, see tegi mulle endiselt natuke haiget. „Ah, see on lihtsalt...“

„Kas Harry tegi seda sulle?” Ta vaatas mulle silma.

„Pole midagi, ta ütles, et tal on kahju... Aga ära puutu seda, see on valus.“

„Mis mõttes? Mille eest see veel oli?!“

„See oli selle eest, et ta oli vihane... Ma ei teinud tookord vist midagi,” raputasin pead, kuid järsku peaaegu ahmisin õhku. „Kas sa ei taha mind nüüd enam sellepärast? Kas sa arvad, et ma olen kole?”

„Ei, Annie! Ma ei arvaks seda iialgi! Sa oled kõige ilusam naine, keda ma näinud olen, ja see ei muuda midagi, ma tahan sind. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et keegi sulle midagi sellist teha võis...“