Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#4 - Tom

Kui ma koju jõudsin, oli Agnes elutoas ja luges raamatut.

„Kus käisid?” küsis ta piku raamatult tõstmata.

„Ühe vana tuttavaga kokku saamas,“ kehitasin õlgu. Otseselt polnud see vale, aga ma tundsin end ikkagi süüdi.

„Hea küll... kas me läheme siis täna jahile ka?”

„Kui sa soovid, siis muidugi.“

Ta naeratas. „Mul on kõht tühi.”

„Tahad seni mind?“ kergitasin mänguliselt kulmu.

„Mul on tunne, et ma jooks su siis verest tühjaks,” naeris ta. „Äkki käime kohe ära?”

Muigasin. „Jah, okei. Kuhu sa minna soovid?“

„Teeks seda mu auto läks katki asja?”

„Mu lemmik,“ naersin.

Agnes naeris ka. „Metsa ääres, eks?”

„Ikka,“ noogutasin. „Läheme siis?“

„Oota, ma loen peatüki lõpuni.”

„Mis raamat see on?“ küsisin tema kõrvale istudes.

„Ah, mingi sinu raamatukogust,“ kehitas ta õlgu. „Ma loodan, et see on okei?“

„See on meie raamatukogu,” naeratasin. „Muidugi on see okei.”

„See kõlab nii hästi...“ ütles ta unistavalt ja pani raamatu käest. „Ma armastan sind.“

„Ma armastan sind ka,” võtsin ühe ta käe ja suudlesin seda.

Ta naeratas laialt ning vaatas mulle silma.

„Noh, mis, lugemisisu läks üle?”

„Jah,“ vastas ta kavalalt.

„Jah?” muigasin ja hoidsin silmsidet.

„Jah,“ kordas ta laialt naeratades ega vaadanud minust eemale.

„Ma ei tea, kuidas ma ilma sinuta elada saaksin...”

„Sa ei peagi,“ vastas ta tasa. „Mitte kunagi enam, vähemalt mitte minu algatusel.“

„Ainult üks asi mind natuke piinab... lapsed. Me ei saa kunagi lapsi,” rääkisin vaikselt.

„Kas sa tahad lapsi?“ küsis ta natuke üllatunult. „Ma arvasin, et...“

„Mida sa arvasid? Ma usun, et kui me oleme juba paar aastat koos olnud, siis tegelikult tahaksid sinagi mõnd põnni siin jooksmas näha... aga ma saan praegu aru, sa oled noorem.”

„Ma tean, ma olen juba praegu sellele mõelnud, aga ma ei rääkinud sellest, sest ma eeldasin, et sa isegi ei kaalu seda... aga sellel pole vahet, sest me ei saaks niikuinii lapsi...“

„Mis mõttes ei kaalu seda? Miks sa seda arvad?”

„Sest et sa oled juba nii kaua surematu olnud ja sa oled mees... ma ei teagi.“

„Ma olen normaalne mees, me jõuame ka siiski mingil ajal ikka, kus pere loomine tundub loomulik elu osa...”

Ta ohkas. „Noh... mis me siis peale hakkame?“

„Me võime lapsendada, aga sellega läheb keeruliseks, sest vaja on nii palju andmeid... muidugi saame me proovida töötajaid mõjutada, aga ikkagi võib keeruliseks minna... Muidugi on võimalus ka kellelgi teisel laps sünnitada lasta...”

„Mis, sinu spermast? See jääb küll ära. Kas me muudaksime selle lapse siis kunagi hiljem meiesuguseks?“

„Ma arvan, et me peaksime tal valida laskma. Aga ma arvan, et tavaline elu oleks talle parem...”