Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#1 - Dougie

Möödunud oli võibolla pool aastat sellest, kui ma viimati Anniet nägin, seetõttu ei suutnudki ma naiselt silmi pöörata, kuigi tundus, et tema polnud minu kohalolekust teadlik. Ta oli ikka samasugune, kuid mulle tundus, et natuke kurvem, kogu ta kehakeel andis märku, et tal ei ole väga mugav.

„Dougie?“ küsis Gabriela ning mu pilk libises Annielt tagasi naisele mu ees. „Kas kõik on ikka korras?“

„Jah, kõik on korras,” naeratasin talle ning vaatasin uuesti tagasi Annie poole, kes nüüd Harryga midagi rääkis.

„Sa näid... närviline,“ märkis Gabriela.

„Ära muretse, kallis... üks vana tuttav on siin. Ma lähen ütlen tere, sa mine oota autos?”

Gabriela noogutas ning kuni ta oma viimaseid suutäisi võttis, jälgisin ma ainiti Anniet ja Harryt. Tundus, et nad läksid millegi üle vaidlema. Teritasin kõrvu, et nende vaidlust kuulda, aga see oli juba lõppenud.

Ahmisin õhku, kui märkasin, et Harry andis Anniele ühe parajalt tugeva kõrvakiilu, mille peale tüdruk teda hirmunult vaatas. Siis aga heitis ta pilgu maha ja järgmisel hetkel kuulsin ta sõnu selgesti: „Palun anna andeks.”

„Ma ei talu, et sa kunagi midagi õigesti ei tee, Annie,“ vastas Harry vihaselt.

Ma surusin endamisi käed rusikasse, mida kuradit?

„Kas ma võin vannituppa minna?“

„Mine tee oma nägu korda.”

„Aitäh...“ Annie tõusis püsti ja kiirustas vannitubade poole.

Olin vaadatust nii šokeeritud, et polnud isegi tähele pannud, kui Gabriela minema läks. Otsustasin Anniele järgneda. Mul oli täiesti suva, kui keegi mind naiste vannituppa sisenemas nägi, ma lihtsalt lootsin, et Harry mind ei märganud. Annie oli peeglite ees ja vaatas ühte neist. Ta nuttis, isegi ei silmanud mind.

Lähenesin talle ettevaatlikult. „Annie?“

Ta heitis pilgu minu poole, järgmisel hetkel keeras jälle eemale ja hakkas salfakaga oma nägu puhastama. „Oh god, Doug, sorry...”

Liikusin talle aeglaselt lähemale. „Kas... ta ongi selline?“

„Ei, tema pole midagi.” Ta naeratas. „Mina lihtsalt... noh, ma ei tea, kuidas õige on... ära muretse. Mis sa naiste vetsus teed?”

„Ma tulin... vaatama, kas kõik on ikka korras. See pole normaalne, Annie.“

„Ma tean, ma lihtsalt... ma ei oska olla selline nagu tema tahab, tead? Ma polegi normaalne.”

„Mis vahet seal on, mida tema tahab?! Kas ta ongi... vägivaldne? Kas sa sellepärast läksidki nii ruttu tema juurde?“

„Ta ei ole vägivaldne, mida sa räägid?”

„Ma just nägin, kuidas ta sind lõi!“

„Aga see on minu süü!”

„Kuidas see sinu süü on?“

„Ma tellisin vale veini...”

„Ja mis vahet seal on?“

„See ongi...” Ta vaatas mind suurte silmadega. „Kui ma teen valesti, siis on tal õigus ju...”

„Sind lüüa? Annie, see ei ole normaalne...“

Ta lihtsalt vaatas mind, nagu ma ütleks talle, et maakera ei olegi ümmargune.

„Ma ei jäta seda nii, sa tuled minuga kaasa. Ma ei saa sind temaga jätta, teades, et ta sulle haiget teeb.“

„Ei, ma ei tohi sinuga tulla... Muidu ta teeb seda veel, Dougie, ei.”