Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#21 - Agnes

Tom ja mina jõudsime päris hilja koju, õues oli juba pime ja ma olin üsnagi väsinud.

„Oh! Ma unustasin sulle enne sinu ülesandest rääkida,” sõnas Tom järsku.

„Minu ülesandest?“ küsisin ärevalt. „Mul on eraldi ülesanne?“

„Jah, sul on väga lihtne ülesanne. Kui Harry tulema hakkab, lähed sa tema juurde. Sa lähed ta majja sisse, võtad sealt Gabriela ning sõidad temaga lennujaama. Sa ostad talle pileti Hispaaniasse ja mõjutad teda oma pere juurde minema. Valeta midagi Dougiga seoses kokku.”

„Ah nii... hea küll. Ma ei peagi siis võitlema?“

„Ei pea. Ja see on väga hea.”

„Aga...“

„Tasa. Sa ei võitle.”

„Tom, see pole aus!“

„Kas sa mäletad, mis juhtus, kui ma Victoria ära tapsin? Ja nüüd tahad sina tappa? Kõik korras ikka?”

„Ma ei taha sind üksi sinna lasta... ma tahan vähemalt seal olla, et vajadusel appi tulla.“

„Ei.”

„Jah.“

„Ei.“

„Tom!“

„Agnes, me ei vaidle selle üle rohkem.“

Ristasin käed. „Hea küll siis,“ ütlesin solvunult ja keerasin talle selja.

„Ära mossita, ma ei taha sind ohtu panna.”

„Aga mina ei taha sind ohtu panna...“ Hakkasin rahulikult treppideni kõndima.

„Mina panen ise ennast ohtu. See pole sinu õlul.”

„Mulle ei meeldi see.“

„Mulle ka mitte, aga ta on mu vend.”

„Palun, Tom, ausalt, ma kardan nii väga...“ Kõndisin talle lähemale ja kallistasin teda kõvasti. „Palun.“

„Agnes. Sa saadad Gabriela lennujaama ja kui sa tagasi tuled, on see kõik juba läbi.”

„Aga kui ei ole? Kui see võitlus on tasavägine ja teil oleks minu abi vaja?“

„Ma ei lase sul võidelda!”

„Miks mitte? Ära hakka jamama, et ma ei suudaks.“

„Sa ei suudakski!”

„Sa ei tea seda!“

„Kas sa oled oma elus kunagi üldse kakelnud? Sa oled kaheaastane, Agnes.”

„Vahet ei ole! Niikuinii peab kunagi esimene kord tulema.“

„Aga mitte Harryga võideldes.”

„Kuidas siis?“

„Kellegi teisega, räägime sellest, kui see läbi on, tõesti... Tahad pulmadest rääkida?”

Ohkasin. „Okei. Läheme voodisse?“

„Jah,” ta noogutas ning järgnes mulle. Ta istus voodile ja ma kõndisin riidekapini, et endale midagi mugavamat selga otsida. „Mis päeval need teha võiks?”

„Millal sulle sobiks? Me peaksime ju mingi vähemalt kuu aega planeerimiseks ka võtma.“

„Miks peaks? See kuu on laiskade vabandus.”

Muigasin ja võtsin endalt särgi seljast. „Sa jõuaksid kõik ettevalmistused nädalaga ära teha? Külalistele tuleb ju ka teada anda...“

„Kaks nädalat võib ette öelda ju. Umbes nii plaanime.”