Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#11 - Tom

Tundsin tema lähedust enne, kui koputused uksele kõlasid.

„Oh, see vist ongi Victoria,“ sõnas Agnes rõõmsalt ja pani raamatu käest.

„Agnes! Sa ei ava seda ust.”

„No kuule...“ Ta pööritas silmi. „Meil oli see kokku lepitud. Küll sa ise näed, kui lahe ta on.“

Tahtsin nutta. Victoria oli mingi imenipiga ka Agnese ümber oma sõrme mässinud. Huvitav, kuidas ta talle siis meeldiks, kui ta teaks, et ta mu eks on?

Agnes tõusis püsti ja kõndis esikusse, kuulsin ukse avanemist ja Victoria kavalat häält: „Tere hommikust!“

„Hei! Tule sisse...“

Mõne sekundi pärast märkasin neid ukseavas. Victoria naeratas mulle. „Kas see on su abikaasa?”

„Ei, ta on mu elukaaslane Tom,“ noogutas Agnes. „Tom, tema on Victoria.“

Victoria naeratas. „Tore tutvuda... kaua te koos oletegi olnud?”

„Me oleme teineteist peaaegu kaks aastat tundnud,“ vastasin Agnese eest.

„Nii armas!” Ta noogutas. „Oh, ma ei mäletagi millal mul viimati suhe oli... mingi neli aastat tagasi...” Vaatasin Victoriat hoiatavalt. „Aga noh, aeg lendab... kas sa kohvi pakud mulle?”

„Jah, ma kohe teen, võta seni istet,“ naeratas Agnes ja kõndis kööki.

Victoria tuli ja istus minu lähedale diivanile, vaatas mind kavala muigega. Põrnitsesin teda vihaselt vastu ja võtsin siis välja oma telefoni.

„Mida kuradit sa korraldad?” trükkisin ekraanile ja näitasin seda naisele.

Ta muigas üleolevalt ning haaras telefoni mu käest. Natuke aega trükkis ta midagi, siis andis selle mulle tagasi.

„Tom, mul on lõbus. Ta on tore tüdruk, ei tahaks ju, et temaga midagi juhtuks?”

Mu käed hakkasid vihast värisema ja ma tundsin tõesti, et võin naisele kallale minna. „Kui sa talle midagi teed, ma luban, et ma tapan su ära,” kirjutasin.

„Ega see teda tagasi too,“ trükkis naine vastuseks, „nii et parem mängi kaasa...“

„Sul on tund aega, enne kui ma su siit majast välja ajan.”

„Sina ei säti reegleid...“

Naine kummardus allapoole ning tõstis oma püksisäärt, mille alt paistis noatera, kohe lükkas ta selle alla tagasi. Tõmbusin üleni pingule ja vaatasin Victoriat tulivihaselt.

„Mida sa tahad?“

„Sind.”

„Seda ei saa sa mitte kunagi.“

„Tom, tahad ka kohvi?” hüüdis Agnes köögist.

„Jah,“ vastasin oma hääletooni vaevu kontrollida suutes.

„Ma kohe tulen... pange telekas mängima või midagi?”

„Hea mõte.“ Panin teleka käima ja vaatasin Victoriat, kes mu telefonis midagi tegi.

„Kahju küll,” lugesin. „Loe oma tüdruksõber surnuks.”

„Ma vannun, et ma hävitan su enne, kui sa midagi teha jõuad.“

„Sa oled pool minu vanust. Sa ei saa mulle vastu.”

„Sellel pole praegu üldse tähtsust.“

Järgmisel hetkel kuulsin juba Agnese samme ning panin telefon ära taskusse. Ta pani minu ja Victoria ette kaks tassi musta kohviga ja naeratas siis vabandavalt. „Ma toon kohe koore ja suhkru ka.“