Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#9 - Dougie

Panin kõne Agnesega kinni ja jooksin vampiirikiirusel ülemisele korrusele Annie magamistuppa.

„Annie! Sa pead siit kohe ära minema, Harry tuleb siia. Või vähemalt sunni ta midagi muud tegema!”

„Ta tuleb siia?!“ Tüdruk kargas voodilt püsti ja vaatas mind kabuhirmus. „Mida ma teen, mida ma teen, ta tapab mu ära, appi, Dougie...“

„Kontrolli teda! Saada ta koju!”

„Ma ei oska teda kogu aeg kontrollida, ma suutsin teda ainult vahepeal ohjeldada...“

„Proovi, Annie, vastasel juhul lähevad asjad väga koledaks.”

Ta kohkus ja vaatas mind kartlikult. „Ma... proovin...“

„Palun kiirusta.“

Ta noogutas ning istus maha, siis sulges oma silmad. Jälgisin Anniet, üks ta kulm tõmbus veidi kipra ja ta nägi üpriski keskendunud välja. Ma naeratasin endamisi, täpselt samamoodi oli ta ka kunagi varem teinud, kui ta millesti keerulisest üritas aru saada või oli lihtsalt segaduses.

Järsku avas ta silmad ning näis minu ainitisest pilgust veidi närviline olevat. „Ma vist sain hakkama, ma ei teagi...“

Ma naeratasin ta julgustamiseks. „Kaua meil aega on, tead?”

„Ta võib koju minna ja siis kohe tagasi tulla...“

„Kas sa saad ta äkki veelgi kaugemale saata?”

„Ma kahtlen selles... kuhu?“

„Linnast välja? Riigist välja? Äkki saad panna talle pähe, et see on tööasjus?”

„Ma peaksin selleks teda kogu aeg kontollima, ma ei suudaks seda teha, pealegi veel nii pika vahemaa tagant...“

„Aga kas sa saad teda mõneks ajaks sind unustama panna?”

„Seda ma küll ei oska, need signaalid tulevad ju minult, ma peaks end vist kuidagi nähtamatuks tegema tema mõtetes? Ma tõesti ei tea...“

„Annie, sa pead midagigi tegema. Ta käskis sul mind maha jätta. Pane tema sind maha jätma.”

„Dougie, ta hoidis mind kogu aeg oma mõju all, kas sa tõesti arvad, et ma jätsin su nii.. Ma mõistan seda alles nüüd, kuidas ta lihtsalt manipuleeris mu mõtetega, kontrollis mu emotsioone, ta on väga osav, ma ei ole sellele ligilähedanegi.“

„Mida sa siis pakud, mis me teeme?”

Ta ohkas. „Ma lähen tagasi. Ausalt, Dougie, ma ei taha teid häirida, ma olen juba harjunud... ta hoiaks mind niikuinii oma mõju all, seega ma ei saaks aru, et midagi valesti on.“

„Oled sa hulluks läinud peast?! Annie, ma ei lase sul minna, mitte mingil juhul! Ja kui vaja, siis ma tapan ta oma kätega ära.”

Ta vangutas pead ja tõusis uuesti püsti. „Lõpeta ära, Dougie. Sa ei saaks talle vastu hakata, sa tead seda! Ja üldse, lõpeta mulle valelootuse andmine, sa räägid praegu, nagu.. Ma ei talu seda, sa tead, et ma armastan sind, ma eelistaksin Harry juures olla ja seda füüsilist valu taluda, kui näha - ja kuulda - sind temaga.“

Vaatasin teda lihtsalt suurte silmadega, ma ei osanud midagi öelda.

Ta silmad läikisid kergelt. „Palun, lihtsalt jäta mind rahule ja unusta see. Ma lähen nüüd tagasi. Ära märgi pärast muretse, ma lasen selle üle teha.“

„Annie... sa ei lähe.”

„Lõpeta ära.“ Ta vangutas pead ja vaatas hetkeks ukse poole.

„Kurat võtaks, naine, ma ei lase sul siit uksest kaks korda välja jalutada!”

„See tõesti pole sinu otsustada!“

„Kuidas sa lähed vabatahtlikult vägivaldsesse suhtesse tagasi?! Kuidas sa aru ei saa, et ta ei armasta sind? Ta tapab su ära!”

„Äkki ma tahangi seda?! Türa, see pole sinu mure, ära mõtlegi mind takistama tulla!“ Järgmisel hetkel oli ta juba vampiirikiirusel ukse poole jooksmas.

Ma aga jõudsin temast ette ning krabasin tüdrukust kinni, lükkasin ta seljaga vastu ust. „Ma hoolin sinust, ja ma ei lase sul mingit nõmedat viga teha! Kui sa ei taha siia jääda, siis okei, me mõtleme midagi välja, aga ma ei lase sind Harry juurde!”

„Me ei mõtle midagi välja, Dougie, palun, lihtsalt lase mul minna, ma ei jaksa seda jama taluda...“

Ma ei tea, kust see tuli, aga järgmisel hetkel ma suudlesin teda. See tõi esile nii palju häid mälestusi ajast, mille me koos veetsime, korraga tundsin ma tüdruku vastu meeletut igatsust, mis sest, et ta täpselt siin samas oli.

Ta lükkas mu aga endast eemale. „Miks sa pead seda tegema? Miks sa mõnitad mind?”

„Ma ei mõnita sind,“ pomisesin ta huuli vaadates, ma tahtsin veel, aga kartsin, et ta lükkab mu uuesti eemale.

„Mõnitad küll, juba eile oma naisega seksides mõnitasid mind... Sa teadsid, et ma kuulen, ja praegu sa teed lihtsalt hullemaks seda.”

„Ma tean, et ma käitusin eile nagu haige sitapea, ma ei tea, miks ma seda tegin... Palun anna andeks.“ Ma polnud temast endiselt sammugi taganenud.

„Sa palud mult.. vabandust?”

Ma suutsin keskenduda ainult viisile, kuidas ta huuled liikusid, ning signaalidele, mida ma ta märgist sain. „Jah... kogu südamest.“

Ta oli nii-nii segaduses ning kurb, kuid järgmisel hetkel lükkas ta end ise minu poole ning surus need pehmed huuled tagasi minu omadele. Tundsin kergenduselainet oma keha läbimas ja panin oma käed tugevasti ümber ta piha, tema suudlused olid nii erilised, et ma ei mõistnud, kuidas nii kaua ilma temata hakkama olin saanud.

Annie ohkas vaikselt läbi suudluse ja mängis mu keelega, mul oli nii hea. Tundsin, kuidas mul isegi sellisest üsna süütust suudlemisest kõvaks läks. Ma ei teadnud, kas talle sellest märku anda või mitte, kartsin, et ta võib mu jälle eemale lükata. Lõpuks surusin siiski oma puusad vastu Annie omi, ma vajasin ta lähedust. Ta ei teinud sellest välja – ei lükanud mind eemale, aga end vastu ka ei surunud.

„Ma igatsesin sind,” lõpetasin suudluse ja viisin ühe käe ta kaela taha.

Ta hoidis oma silmad suletud ega vastanud midagi. Suudlesin teda selle peale uuesti.

„Palun jää?“ anusin, mu huuled mõne millimeetri kaugusel tema omadest.

„Kas su naine jääb ka?”

„Ta pole mu naine.“

„Kas Gabriela jääb? Kas sa räägid talle, mis just juhtus?”

„Jah, ma räägin.“

„Ja mis edasi saab?”

„Ma ei tea,“ ohkasin.

„Ma arvan, et ma pean ikkagi minema, mitte midagi pole enam sama... Sul on uus naine – kui ta teada saab, siis ta jätab su maha, aga me ei saaks ju sellelegi vaatamata koos olla, ma lihtsalt keeran sinu elu ka persse.”

„Sa ei keera mu elu perse... ma pole kunagi nii õnnelik olnud, kui ma sinuga olin. Sina oledki mu elu.“

Ta peaaegu niutsatas ja surus oma huuled tagasi minu omadele. „Ma armastan sind.”

Kui ta minust eemale tõmbus, nõjatusin veidi ettepoole, et suudlust pikendada. „Ma armastan sind ka.“

„Hoia mind,” sosistas ta ning lükkas end mu vastu, pani oma pea mu õlale.

Tõmbasin teda endale veel lähemale ja kuulasin ta südametukseid. Tüdruk mängis oma sõrmedega mu seljal, ta joonistas sinna kujundeid ja ohkas peaaegu kogu aeg, ilmselgelt mõtles ta sel hetkel millegi üle.

___

PIDU!!! :D