Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#6 - Annie

Heitsin pea padjale ja sulgesin silmad, jäin und ootama. Ma ei suutnud pikalt rahu saada, mõtlesin sellele, mis täna varem juhtunud oli.

Ühel hetkel kostus minuni itsitamine, seejärel naise hääl: „Kas sulle meeldib?” Krimpsutasin nägu, seda ma küll kuulda polnud tahtnud... „Oota, kas me üldse saame nüüd seksida, kui ta siin on?”

„Miks ei peaks?“ vastas Dougie.

Oo jumal, ei, ma tõesti ei tahtnud seda üldse kuulda. Mul oli niigi valus teda selle naisega näha, nüüd veel see... Gabriela ei vastanud mehele, küll aga kuulsin neid hetke pärast suudlemas. Okei, suudlemise suutsin veel ära kannatada, aga siis hakkasid ohked pihta.

Ta pidi ju teadma, et ma kuulsin seda kõike, kas ta tegi seda meelega, et mind majast välja saada? Miks ta mind üldse siia tõi siis, et mulle kätte maksta? Et panna mind tundma sama, mida mina talle põhjustasin, kui Harry juurde läksin? Mul oli nii-nii valus seda mõelda.

Kõigele sellele lisaks oli mul ka tema märk, mul tuli sellest lahti saada, ilmselt tundis ta praegu läbi selle minu emotsioone. Mul sai sellest nii kõrini, pidin selle kuidagi peatama, ilma, et sinna segama läheksin... kui mina kuulsin neid, kuulis Dougie mind ka.

„Oh, Dougie, jah...“ oigas Gabriela ja ma surusin käed rusikasse.

„Dougie, kas ta on parem kui mina?” rääkisin aeglaselt. „Kas ta rahuldab sind paremini?”

Mees ei vastanud, aga ma olin enam kui kindel, et ta kuulis mind.

„Kas sa ei igatse vahel seda, kuidas sa mind keppisid? Kuidas sa võisid mind lihtsalt rammida, igasuguste piirideta? Ma tean, et sa hoiad end temaga tagasi...” provotseerisin edasi.

Järsku jäi teises toas vaikseks.

„Mis juhtus?” küsis Gabriela segaduses. „Miks sa lõpetasid?”

„Ma, ee...“

„Jätka... Mul hakkas just hea..”

„Ma hüppan aknast alla, kui sa jätkad,“ sõnasin rahulikult.

„Dougie?“

„Anna andeks, Gabriela, ma... ma ei saa praegu jätkata. Ma lähen suitsu tegema.”

„Mis juhtus?“

„Midagi, mul tuli üks tööasi meelde, mida ma... ma pean tõesti korraks minema, jää magama, kallis. Anna andeks.”

„Ee... hea küll?“

„Anna andeks, tõesti, see on minust väga-väga nõme,” kuulsin, kuidas ta oma pükse jalga ajas.

„Oli tõesti,“ pomisesin hiirvaikselt.

Järgmisel hetkel kuulsin, kuidas Dougie toaukse kinni pani. Ma ei teadnud, kas ta läks tõesti õue suitsetama või oli tal plaanis minu juurde tulla. Sammud aga tulid minu toa poole ja sellega oli selge. Tõmbusin üleni pingule, lootsin, et ta mulle nüüd kallale ei tule või vastutasuks mind ei nõua. Uks avanes vaikselt ning Dougie astus sisse, ta sulges selle enda järel ja vaatas siis mind pahaselt. Vaatasin teda veidi hirmunult.

„Palu ära löö mind...” Lükkasin end voodil natuke tahapoole.

„Miks ma...? Annie...“ Dougie kiirustas minuni.“Ma ei lööks sind mitte iialgi.“

„Tema ütles ka alguses nii...”

„Kui tihti ta seda tegi?“ Mees istus mu jalutsisse.

„Mitte tihti, ainult siis kui ma midagi valesti tegin.”

„Ja mida sa õige valesti tegid?“

„Veini lugu sa juba tead, üks kord sõitsin auto mõlki – tagurdasin mingi piirde otsa, vahel ma käisin talle lihtsalt närvidele, mõni kord ei tahtnud ma seksi...”

„Mis mõttes?“ Dougie vaatas mind murelikult.

„Mis mõttes? Otseses mõttes ikka. Ja vahel ma vihastasin ta niisama välja, ma ei tea...”

„Miks sa midagi ette ei võtnud?“

„Kas oleksin pidanud?”

„Ilmselgelt oleksid... vaata, mis sinust saanud on...“

„Mis mul viga on?” Vaatasin teda suurte silmadega.

„Sa oled nii ebakindel ja... sa nagu kardaksid mind vahepeal.“

„Ma kardangi. Sest ma tean, et sa oled must tugevam.”

„Mida see loeb?“

„Ma ei saa siis sulle vastu hakata.”

„Ma isegi ei teegi midagi, Annie...“ Ta vaatas mind, silmis valu.

„Veel... ja see on paras ime, sest vaata mida ma tegin... Anna mulle andeks, palun.”

„Ja sina anna mulle andeks...“

„Mille eest?!” küsisin, kuigi hakkasin juba värisema, nüüd kavatses ta küll mulle haiget teha.

Dougie tuli mulle lähemale ja kallistas mind kõvasti, ma küll proovisin teda eemale lükata, aga ei suutnud. Viimaks andsin alla ning toetasin oma pea ta õlale, ta vist ei hakanud mulle ikkagi haiget tegema, kuigi ma ei saanud kindel olla. Mitte keegi polnud mind niimoodi juba väga kaua kallistanud, mul oli tunne, et hakkan nutma.

„Ma tahan, et sa räägiksid mulle täpselt, mis vahepeal juhtus,“ pomises Dougie vaikselt. „Palun, ma pean teadma.“

„Päris algusest?”

„Jah.“

„Ma... me tutvusime ühes kohvikus, õhtul läksime välja, seda sa tead... ja siis me suudlesime ja ta viis mu enda poole, hommikul läksin ma vist Agnese juurde korras ja peale seda jälle Harry juurde, ta kutsus mind märgi abil koju, ma ei saanud keelduda, ma ei saanud arugi. Peale seda käskis ta mul sind maha jätta... Seda sa tead... Ja siis pidin ma tema juurde elama minema, ta andis mulle kõik asjad, mida ma tahtsin, reaalselt kõik. Me käisime reisidel ja igal pool... ja kui ma küsisin, et miks ta üldse nii helde on minuga, siis ta ütles, et ta armastab mind... Ja ta kutsus mind kogu aeg selle veidra nimega – Isabella – ja siis üks kord ma sõitsingi auto katki ja ta tõmbas mul mingi salgu juukseid peast ära, reaalselt koos peanahaga... siis ma ütlesin, et ma lähen ära ja et ma olen paremat väärt, oh, siis ma olin nii loll... aga ta ütles, et ma ei ole üldse midagi väärt, sest ma olen sõnakuulmatu ja viskan ta raha tuulde, ma...” luristasin nina. „Ja tal oligi õigus, aga see oli ikkagi valus... ja peale seda läks kõik samamoodi edasi, ainult ta oli minuga natuke norivam... aga iga meie tüli lõppes sellega, et ta armastab mind ja ta tahab, et ma jääks.”

„Miks sa talle vastu ei hakanud?“ küsis Dougie kohkunult ja silitas mu juukseid meid aeglaselt edasi-tagasi kõigutades.

„Natuke hakkasin, aga ta surus selle maha, ma ei saanud, ta käskis mul seda mitte teha... Dougie, ma kardan, et ta tuleb võtab mu tagasi, ta on seda öelnud, et ta tuleb.” Kartsin, et kohe tirib ka tema mu juukseid.

„Kuidas ta selle maha surus?“ Mees paistis segaduses olevat.

Ma ei teadnud, kas tahan Dougile rääkida, teades, et ma ta märki kannan... „Ma ei julge sulle öelda, pärast teed samamoodi...”

„Ma ei teeks sulle mitte kunagi mitte midagi sellist, sa ju ometi tead seda...“

„Tema ütles ka nii! Ta ütles, et ei teeks mulle mitte kunagi haiget!” Lükkasin end mehest eemale.

„Annie, me elasime üle aasta aja koos, kas sa tõesti kahtled minus?“

„Aga me ei ole enam koos ja sind ei huvita. Asi ongi selles, et ma ei saa kindel olla... Ma võin lihtsalt öelda, et ta kontrollis mind märgi kaudu.”

„Sinust ei ole enam midagi järel, Annie,“ pomises Doug nukralt.

____

Aww :D