Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#16 - Agnes

Vähem kui poole tunni pärast istusime Tom ja mina täies riides verandal.

„Kas sa räägid nüüd, või ootad, et ma küsiks?” ohkasin.

„Ma ei oska kuidagi alustada... küsi, mis sulle huvi pakub?“

„Sel õhtul, kui ma sisse kolisin... ja sa poodi läksid.”

„Jah... me sattusime poes kokku. Alguses oli kõik normaalne, ta tahtis minuga kokku saada, aga ma keeldusin, ta lihtsalt ütles mulle, et saame homme see kell seal kokku ja läks minema... Mul oli tuju päris nullis ja ma rikkusin meie õhtu ära, anna andeks.“

„Ja see oli esimene kord, kui sa teda nägid?”

„Üle mitme aasta, jah.“

„Ja sa läksid kokku saama?”

„Ma pidin. Ta on väga manipuleeriv, ma olin mures.“

„Hea küll, ja mis siis seal sai?”

„Ma tulin lihtsalt ära, ta ajas mulle ligi. Me rääkisime hetkeks sinust ka, millegipärast pakkus see teema talle huvi...“

„Oh god, sa oleksid võinud mulle varem rääkida, Tom...”

„Ma tean, aga kui ma koju tulin ja ma tundsin, et ta majas oli käinud, läksin ma paanikasse, ma ei teadnud, mida teha.“ Ta vaatas minust eemale.

Ma ohkasin endamisi. „Nojah... paar küsimust veel... miks te lahku läksite?”

„Mul oli kinnisidee su emale kätte maksta ja tema tahtis lihtsalt ringi lollitada... ma lõpetasin selle suhte ja kolisin linna tagasi. Me ei sobinud kokku.“

„Oh...” Ma neelatasin. „Okei. Neli aastat tagasi siis?”

„Neli, nüüd juba läheneb viiele.“

„Okei, ja... viimane küsimus minu poolt. Kas tema tapmine sulle vaenlasi ei too kaela? Meile?”

„Mul pole õrna aimugi. Ta ütles, et ta ei tulnud siia üksi, aga ma ei ole küll mingi võõra vampiiri kohalolekut tajunud... ma arvan, et ta lihtsalt bluffis.“

„Seda küll, aga pikas perspektiivis?”

Ta vangutas pead. „Ma ei tea... eks ikka, aga mida nad teha saavad?“

„Sind tappa?! Mind tappa, karistuseks?”

„Miks nad peaksid sellega riskima?“

„Riskima? Tom, sa tapsid saja-aastase vampiiri, kas sa üldse ei mõtle? Kindlasti oli tal vaenlasi, aga kindlasti ka sõpru, kas sa ei tahaks tappa kedagi, kes mind tapaks?”

„Ilmselgelt tahaks, nägid ju ise?“ Ta ohkas. „Aga minu mõte on selles, et isegi, kui nad saaksid meie tapmisega hakkama, saavad nad sellest ise endale vaenlasi juude. Sellel poleks mõtet.“

„Sa oled rumal, sina said ka praegu vaenlasi, aga tegid seda ikkagi.”

„Mind ausalt ei huvita selle tagajärjed, peaasi, et sinuga kõik korras on.“

„Aga see oleks kättemaksuks. Kas sa mäletad, kui kaugele sina kättemaksu nimel läksid?”

„See on teine asi...“

„Kuidas see teine asi on, kui mõni ta mees sinu järele tuleb?”

„Keegi ei tule tema järele. Ta oli üksi ja kibestunud, sellepärast ta siia roniski.“

„Sa ei tea seda kindlalt...”

„Ära muretse sellepärast, Agnes. Ausalt. Meiega ei juhtu mitte midagi,“ ta vaatas mulle sügavale silma.