Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#22 - Dougie

 Panin Annie ja enda järel ukse kinni. „Sa võid ta nüüd kutsuda...”

„Hea küll... olete valmis?“ küsis ta mind ja Tomi silmitsedes. „Ma usun, et ta jõuab paari minutiga...“

„Jah, valmis... ainult Agnes ootab märguannet.”

„Okei...“ Annie sulges hetkeks silmad.

„Ja ma olen valmis helistama, nii et kui sa valmis oled ja tunned, et Harry lahkus kodunt, siis ütle kohe.”

„Jah. Igatahes, ma tegin selle ära, ma pean nüüd keskenduma.“

„Jah,” noogutasin. „Sa oled tubli, kallis... Mine nüüd üles ja pane ennast luku taha, nagu me rääksime.”

Annie noogutas närviliselt. „Õnn kaasa teile...“

„Jah, sulle ka... Ma armastan sind.”

„Mina sind ka... ole ettevaatlik.“

„Sina ka.”

Annie kõndis nüüd üles ja ma pöördusin Tomi vaatama. Mees lihtsalt vangutas pead ja ohkas.

„Ta võib praegu iga hetk siit uksest sisse karata,“ hoiatasin.

„Ma tean,” noogutas ta ja võttis sisse oma koha.

„Noad on?“

„Ei, ups, unustasin... Ole normaalne, Doug.” Ta muigas.

„Sorry,“ naersin närviliselt ja ohkasin siis.

„Mine oma kohale.”

„Peaks vist jah...“ Kõndisin endale määratud peidupaika.

„Annan Agnesele märguande?“ küsis Tom.

„Muidugi.”

Tom võttis telefoni välja ja trükkis seal natuke aega midagi, siis pani selle taskusse tagasi. Ma ohkasin ja jäin kuulatama.

„Ta hakkas tulema,“ ütles Annie teiselt korruselt veidi närviliselt. „Ma arvan.“

„Hea küll, jookseb?”

„Autoga vist? Ma ei tea...“

„Kas sa saad teda mitte võitlema ja kohal seisma sundida, eks?”

„Mingiks ajaks ma arvan, et saan, jah.“

„Kümnest minutist peaks piisama.”

„Ma usun, et sellega saan ma hakkama.“

„Hea küll, hästi. Ole sa hästi tasa.”

„Jah... aga olge igaks juhuks valmis, kui ma kogemata kontrolli kaotan, eks?“

„Oleme küll.”

Siis jäime kõik vaikseks. Möödus päris pikk aeg, enne kui midagi kuulda oli, viimaks kõlasid koputused uksel. Hammustasin huulde ja vaatasin Tomi, kes natuke murelik ja veidi vihane välja nägi.

Ma ei tea, mis Annie tegi, aga järgmisel hetkel astus Harry rahulikult sisse.

„Hei,“ ütles ta ning Tom ja mina vahetasime kahtleva pilgu.

Samas oli see aga hea. „Palun istu,” sõnasin.

„Elutuppa?“

„Jah.”

Me kõndisime kolmekesi elutuppa ja istusime maha. Ma ei teadnudki, millest alustada.

„Me tahame ainult rääkida,” sõnasin.

„Jajah,“ muigas Harry. „Millest?“

„Ma arvan, et ikka Anniest,” sõnas Tom.

„Rääkige siis.“

„Küsime. Miks sa Anniet tahtsid?”

„Sest ma armastan teda.“

„Enne, kui sa teda armastasid. Ja türa, kui sa teda armastanud oleks, poleks sa teda niimoodi kohelnud,” kortsutasin kulmu.

„Ta ei osanud käituda, mul tuli teda taltsutada,“ pööritas Harry silmi. „Ja pealegi, ta ei armastanud mind.“

Ma tahtsin ta näo nüüdsama sisse peksta. Taltsutada. Harry vaatas mind süütult, see ajas mind veel rohkem vihale. Tal ei olnud peas kõik korras.

„Mitte keegi ei saagi sinusugust armastada.”

„Sa eksid.“

„Vahet pole. Milles su taltsutamine seisnes?”

Ta väristas end. „Ma tean, et Annie kontrollib mind praegu, ja kuigi ma ei saa selles suhtes praegu midagi teha, siis ma vannun, et esimesel hetkel, kui ma ta kontrollis augu leian, ründan ma teid.“

Tom köhatas, ma lihtsalt pööritasin silmi. „Kes on Isabella?”

„Oh, ta oli minu eluarmastus...“

„Ja Annie? Asendus?”

„Annie on mu teine võimalus.“

„Türa, sa Isabellat ka proovisid taltsutada või?!”

„Ta oli inimene ja ta armastas mind tagasi.“

„Miks ta siis su maha jättis?”

„Ta ei jätnud mind maha, ta suri.“

„Miks just Annie, kurat? Miks mitte keegi teine?”

„Sest Annie... on Isabella täpne koopia.“

Ma ohkasin, oligi arvata. „Okei.”

Kuidas ma teda tapma pidin, kui ta istus? Soovisin, et ma korraks Anniega rääkida saaksin, nii võiks me kokku leppida, kuidas ta Harryt täpsemalt tagasi hoiab.

„Annie. Tee seda nüüd,” sõnasin.

„Mida? Ma ei jaksa enam kaua, Dougie,“ vastas Annie keskendunult.

Harry kergitas selle peale kulmu ning järgmisel hetkel tõusis ta diivanilt, ta ründas mind. Olin sellest nii šokeeritud, proovisin ta endast eemale lükata, aga ta oli nii tugev, järgmisel hetkel tiris Tom ta minust suure vaevaga eemale. Kuulsin üleval Anniet ahhetamas.

Võtsin välja noa ja sööstsin uuesti Harry poole, et ta surmata. Andsin talle tugeva hoobi, kuid ta liikus eest ära, nii et nuga läks talle õlga, mees röögatas selle peale ja andis mulle tugeva löögi vastu pead, mis mu lausa veidi uimaseks tegi. Tahtsin veel võidelda, üritasin midagi teha, aga lõin tuikuma.

Tom kiirustas nüüd Harry juurde tagasi, aga mees sai ka temast suure vaevaga jagu ning lükkas ta endast eemale vastu seina, mulle ei jõunud kohale, kuidas ta siis nii tugev olla sai...

Annie, kas ta ei teinudki midagi? Jooksin Harry juurde ja lõin teda selja tagant noaga, üritasin südant tabada. Ta lausa möirgas selle peale ja keeras end minu poole, pilk ta näol ajas mulle hirmu nahka. „Sa kuradi...“ Järgmisel hetkel lendasin ma juba vastu seina ja oigasin valust.

Tundsin veel, kuidas mööda seina põrandale vajusin. Silmi oli väga raske lahti hoida.  Heli ja pilt ei läinud enam eriti hästi kokku, nägin ainult, kuidas Tom ja Harry teineteisele kallale läksid.

Ja peale seda oli kõik must.

____

...