Kirjaniku kadumine

Osa 1

Vahel me ei mõtle öeldu või tehtu tagajärgedele. Alles siis, kui probleemid algavad, mõtleme tagasi ja kahetseme. Kui keegi, keda solvasid ja andeks ei palunud, igavese une rüppe kaob, me kahetseme. Me kahetseme, et ei palunud kordagi vabandust. Kuigi võimalusi selleks oli mitmeid. Ja nii süüdistavad mitmed end surmani. Kuigi oleks võinud kasutada vabandust siis, kui oli aeg. Kui inimesel, kes suri liiga vara või läbi õnnetuse, oli palju selles ilmas tegemata, ei ole surm tema jaoks pääsemine. Ta jääb pikalt veel vaevlema kahe ilma vahele ning anub pikalt, et ta hing vabaks saaks.
Helena istus bussis ning ootas kannatamatult. See oli uus lugu, mille ta kohe valmis pidi saama. Vahepeal olid mõningad möödarääkimised, loo peategelane tahtis mõnda detaili täpsustada. Helena oligi sinna praegu teel. Teda oli aastate jooksul tunnustatud, kiidetud. Ta oli kaks aastat järjest parimaks ajakirjanikuks tituleeritud. Ta oli ühtlasi üks parimaid kirjanikke selles kirjastuses. Kolleegid olid salamisi kadedad ja Helena tundis uhkust, mis salata. Samas olid kolleegid toredad ning lahked. Helena armastas üle kõige tähelepanu ja seda ta ka sai, kuhjaga. Ta oli sihikindel ning teadis, mida elult tahab. Julges küsida inimestelt seda, mida teised mitte. Tänu sellele saavutaski Helena nii kõrget edu. Tema ajakirjanduslikud tekstid olid julged, pakkusid lugejale huvi ning paljastasid nii mõndagi. Helena oli pärit perekonnast, kus materjaalne seis ei olnud kiita. Lapsepõlves unistas ta iga päev, kuidas ta suurena saades on tuntud ning teenib palju raha selle eest, mida ta tõeliselt hästi oskab. Et ta ei peaks enam kunagi kannatama tühja kõhtu, et tal oleks riided, mida selga panna. Kuid see kõik oli minevik, Helena kavatses selle igaveseks maha matta. Kõigele vaatamata sai ta kätte kõigepealt keskkooli tunnistuse ning seejärel bakalauruse kraadi ajakirjanduse erilalal. Ja leidnud töö ühes väikeses kirjastuses. Nüüd oli ta õnnelikus kooselus tulevase abikaasa, Reigoga. Helena arvates paremini ei saakski olla. Korraga tuli talle kõne. Rõõmsas olekus Helena võttis selle vastu ning kohkus. Teda haaras õõvastus. Samal hetkel, kui buss peatus, tormas Helena välja. See ei olnud kaugeltki tema peatus, aga ta jooksis, kuidas jalad võtsid. Ühtäkki suruti ta näole lapp. Seejärel kaotas Helena teadvuse.