Kirjaniku kadumine

Osa 12

Ingel oli kolmapäeval vaba päev ning ta otsustas tegeleda koristamisega. Kui ta oli lõpetanud tolmuimejaga, hakkas ta tolmu pühkima. Kaminasirmil võttis ta kätte ühe raamitud foto, kust pühkis ettevaatlikult tolmu. Seejärel surus ta selle enda vastu ning sosistas: „Miks küll nii pidi minema?“ Ta pani foto tagasi ning pühkis tolmu edasi. Pärast süütas ta foto ees küünla. Uksele kõlas koputus ja Inge läks avama. Ukse taga seisis Marta. „Ma loodan, et ma väga valel ajal ei tulnud.“ Inge pühkis ära pisarad, mis tal silmanurka tekkinud olid, ja lausus naeratades: „Ei tulnud. Astu edasi.“ Marta pani lauale isetehtud karaski, mille peale Inge üllatus. „Ei oleks vaja olnud.” „Ega külla siis tühjade kätega ei tulda.“ Marta märkas kohe pilti kaminasirmil, mille ees küünal põles. „Täna on Siiri sünniaastapäev,“ meenus talle. „Jah, täna on Siiri sünnipäev,“ kordas Inge. „Mul on väga kahju,“ lausus Marta, mille peale Inge vastas: „Sina ei ole milleski süüdi, sina ei pea süüd tundma. See inimene saab saatuse käest oma karistuse ja me ise ei pea kellelegi kätte maksma. Kuid ma siiski tahaks käia oma tütrekese haual, viia talle lilli. Minu süda ei saagi ilmselt enne rahu kui ma tean, mis temaga juhtus. Inimene ei kao niisama. Selleks on põhjus, selleks on inimesed. Minu Siiri oli hea tüdruk, korralik, suisa usklik. Ta käis isegi pühapäeviti kirikus, kuigi mina ise olen ateist. Kui juhtunust oli nädal möödas, hakkasin ka mina usklikuks. Palvetasin ning lootsin, et ehk juhtub ime. Ehk tuleb ta koju tagasi ning kõik on nii, nagu enne. Nüüd ma ei oota enam imet, tean, et teda ei ole enam. Et ta on kuskil seal üleval ingliks. Aga ma tahaks lihtsalt vastuseid sellele, mis juhtus. Politsei pani asja kinni ja kuritegu on nüüdseks küll aegunud, aga tavaliselt ei muutu mõrvarid elu sees. Seega, minu õhkõrnaks lootuseks on see, et ta kordab oma tegu. Teeb selle sama vea, mille tegi aastaid tagasi. Ilmselgelt tappis ta Siiri, siin ei ole küsimuski. Kuid miks ja kes ta oli, mul ei ole aimugi. Jumal teab, mis juhtus. Aga jah, Marta, ma usun praegu sellesse võimalusse, et see üks ja sama inimene kordab oma tegu taas. Siis saab ehk lahendatud ka eelmine juhtum ja minu süda saab viimaks ometi rahu. Võtame kasvõi selle Helena juhtumi,“ rääkis Inge. „Ei, Inge. Sa ei saa nii mõelda, et Helena leitakse samamoodi tapetuna. Reigo, vaeseke, ei elaks seda üle. See oleks liiga ränk. Samamoodi võib see olla ka keegi teine, kuid mitte keegi neist kolmest, Dorisest, Evast või Helenast. Sa ju tahad, et Eva sulle siiski veel külla tuleks? Sinuga koos oleks ning sina talle pannkooke valmistad?” Inge noogutas ning puhkes nutma. Martal oli temast kahju, ta teadis, et oli liiale läinud. Inge oli  palunud ühte tuttavat politseinikku, et too uuriks välja tõe. Mis siis ikkagi juhtus. Ta ise oli ju aidanud aastaid tagasi Siirit vabatahtlikuna leida, kuid tulemusteta. Ta isegi ei tahtnud ette kujutada, mida Inge tundma pidi.