Kirjaniku kadumine

Osa 8

Agnessa ja Daniel jõudsid kirjastusse, kus juhataja juba ootas neid. „Tere, juba ootasingi teid. Astuge edasi,“ sõnas ta. Juhataja oli nooremapoolne naisterahvas, keskmise kehaehituse ja pikkusega. Tal olid pruunikad õlgadeni ulatuvad juuksed, seljas kandis ta tumesinist pluusi, mis oli kaunistatud lillemotiiviga ning musti teksaseid. Oma kabinetis pakkus ta kohvi. Mõlemad võtsid pakutava vastu. Naine pani käed kokku ning jäi neile küsivalt otsa vaatama. „Oleme siin Helena pärast. Mina olen Agnessa Paju, tema on minu kolleeg, Daniel Lehis,” tutvustas Agnessa. „Väga meeldiv. Mina olen Hanna Laas. Helena on meil töötanud siin ligi neli aastat. Olin temaga väga rahul. Võiks öelda, et meil üks parimaid ajakirjanikke,“ lausus Hanna. „Millest ta peamiselt kirjutas?” küsis Agnessa. „Ega ta headest asjadest ei kirjutanud, teda huvitasid ikka inimeste pahupooled. Inimeste salaelud oli vaja avalikkuse ette tirida. Tegelikult ma ei saagi aru, mida te täpselt soovite. Te ei öelnud mulle telefonis.” „Helena on kadunud alates tänasest. Seega meie teeme ainult oma tööd. Millal te teda viimati nägite?” küsis Daniel. „Millal...” jäi Hanna mõttesse, „see oli eile, kella üheteistkümne paiku. Ta ütles vaid, et tal on üks artikkel pooleli ja peab nüüd inimesega intervjuud tegema minema. Nüüd ma kahetsen, et ei küsinud temalt täpselt, kuhu ta läks ja mis on selle isiku nimi.” „Kas te siis ei teagi, kellest ta kirjutas?” üllatus Agnessa. „See oli Helena enda soov, et keegi ei teaks sellest artiklist enne trükki minemist midagi. Ja mina ei tohtinud jätta tema soovi täitmata. Kuid nüüd kahetsen, et ma ei küsinud isegi, kuhu ta läheb. Meil on siin selline kokkulepe, et kui ajakirjanik ei soovi avaldada, mis inimese juurde ja miks ta läheb, siis mina pean sellega arvestama. Kardetakse, et keegi võtab idee ära.” „Ma arvan ka, et te oleksite võinud seda teha. Me sooviksime nüüd teie teiste töötajatega rääkida,” sõnas Daniel. „Olge lahked. Lähete siit välja ja siis otse ongi suur ruum, kus kõik ajakirjanikud usinalt kirjutavad. Ma soovitan teil rääkida Einar Terisega, ta ehk teab midagi,” sõnas Hanna. „Täname teid.”
Suures tööruumis oli kõigile seintega eraldatud koht. Ruumis oli viisteist ajakirjanikku ning kõik klõbistasid oma laua taga. Keegi ei pannud uurijate saabumist tähelegi. „Me oleme politseist. Kes teist on Einar Teris?” küsis Agnessa. „Mina,“ tõusis tagant pikem habemik püsti. „Teie olete Einar Teris?” küsis Daniel üle. „Terise. Ma arvan, et politseile ei ole mõtet eriti valetada, või kuidas?” „Rääkisime ehk kuskil omavahel,” pakkus Daniel. „Jah, lähme puhkeruumi.” Einar pakkus uurijatele küpsiseid, mõlemad keeldusid pakutavast. „Kas te tunnete Helena Kiisat?” uuris Daniel. „Muidugi tunnen. Kõik tunnevad, ta on ju meie kolleeg.“ „Ma mõtlen, kas te tunnete teda isiklikult,“ täpsustas Daniel. „Tunnen küll, jah. Aga mis sellest?“ vastas Einar. „Ta on kadunud. Ja meil on vaja küsitleda kõiki, kes olid temaga seotud,” rääkis Agnessa. Einari rõõmus olek oli käega pühitud. „Helena kadunud?“ „Jah, Helena Kiisa on tänasest päevast ametlikult kadunuks kuulutatud.” „Helenat tegelikult ma nii väga ei tundnudki, rohkem tema meest, Reigot. Oleme juba väikesest peale sõbrad olnud, elasime ühes majas, käisime ühes koolis. Me olime lahutamatud sõbrad. Kuid peale keskkooli läksin mina välismaale, tema suundus edasi ülikooli. Saatsime siiski kirju, kuid suhtlus jäi siiski katki. Polnud ju see sama, kui inimest silmast silma ei näe. Endalegi üllatuseks leidsin, et siin on ikka parem ja tulin tagasi kodumaale. See oli nüüd juba kolm aastat tagasi. Kui suur oli Reigo üllatus, kui me juhuslikult ühes poes niiöelda kokku jooksime. See oli sama õhtu, kui ma siia tagasi jõudsin. Ühesõnaga, me hakkasime uuesti suhtlema. Aasta hiljem tutvus Reigo Helenaga ning oli kohe aru saada, et neist saab suurepärane ja harmooniline paar. Nad sobisid suurepäraselt kokku. Muidugi oli mul hea meel Reigo üle. Selleks ajaks oli Helena kas aasta või kaks siin juba töötanud, mina aga tulin siia kaks aastat tagasi. Võin öelda, et ta oli kõrge egoga tüdruk, ma ei taha talle halba, kuid see on tõsi samas. Ta tahtis kuulsust ja tähelepanu. Viimasel kahel aastal sai ta parima ajakirjaniku tiitli tehtud töö eest. Seda meeldis tal pidevalt teistele nina alla hõõruda, justkui oleks tema teistest parem. Oli inimesi, kes olid tema peale kadedad. Mina rohkem kellegi peale keelt ei kanna. Samas ei oska ma öelda ka, kas tal võis olla vaenlasi. Kui oli, siis tuleb otsida nende seast, kes tema peale kadedad olid,“ rääkis Einar. „Ma arvan, et sellest informatsioonist võiks meile isegi kasu olla,“ sõnas Daniel. „Minul enam aega ei ole, töö ootab. Selle eest mulle palka ei maksta, et ma uurijatele kasulikku infot jagan,” lausus Einar kella vaadates.