Kirjaniku kadumine

Osa 19

Reigo lõikas parasjagu köögivilju, kui uksekell helises. Ta oli viimasel ajal nii närvis, et võpatas iga telefonihelina peale. Nüüdki vandus ta, kui endale näppu lõikas. Ta hoidis näppu salvräti sees, kui ust avama läks. Seal seisid uurijad, kes end kohe tutvustasid. „Astuge edasi,” kutsus Reigo. „Lõikasite näppu?” osutas Sten kohe sõrmele. „Juhtus jah õnnetus,” sõnas Reigo, kes märkas, et salvrätist immitses juba verd. Seega ta vabandas ning läks plaastrit otsima. Sten, kes oli juba diivanil istet võtnud, märkas laual albumeid, kõik selle koha pealt lahti, kus Helena pildil oli. See on ilmselt suur šokk, mõtles Sten. Reigo tuli ka viimaks elutuppa. Daniel ei tahtnud pikalt keerutada ning ütles: „Teie elukaaslane, Helena on surnud.” Reigo, kes oli just olnud enesekindel, vajus kontoritoolile, mis nurgas seisis. „Ma ei saa aru.” „Helena leiti paarkümmend minutit tagasi ühest mahajäetud rajoonist. Ta on tapetud,” täpsustas Sten. „Kuidas ta suri?” „Me ei saa teile seda täpsustada hetkel,” sõnas Daniel. „Mul on vaja teada,” raius Reigo. „Meie töö vajab konfidentsiaalsust,” sõnas Daniel. „Lubage, et te leiate selle inimese, kes minu kalli Helenaga nii käitus.” „Me anname endast parima.” „Ma ei saa aru, kuidas keegi võis talle halba tahta. Ta oli hea inimene, lahke. Võib-olla kohati julge aga ma ei tea.” „Oskate kedagi kahtlustada?” uuris Sten. Reigo raputas pead. „Ma ei tea, aga äkki...” Reigo jäi mõttesse. „Mis äkki?” „Äkki Einar. Ta küsis viimasel ajal tihti Helena järele. Ta sai pahaseks, kui ma küsisin, mispärast. Et tal on õigus oma kolleegiga kokku saada ja nii edasi. Käis tihti õhtuti siin ja ma saatsin ta alati pika jutuga minema. Ta ei tahtnud eriti minema minna, kui ma politseiga ähvardasin, lubas ta tagasi tulla. Kuid ma nägin, et Helena muutus kuidagi närviliseks. Teda ajas nii endast välja ainuüksi mõte, et Einar on siin. Pidin teda tihti rahustama.”