Kirjaniku kadumine

Osa 18

Koht, kuhu nad sattusid, oli mitmeid vanu maju, kus enam ei elanudki keegi. Juba oli kinnitatud postide külge politseilint ja kiirabi askeldas eemal. Hans astus esimesena lindi alt läbi, Sten tema järel. Kerli jäi esialgu eemale ning lootis, et nad kõik oleks elus. Nad märkasid, et kaks inimest oli kanderaamile tõstetud, kuid üks oli kinni kaetud musta kilekotiga. Kohe olid kohal ka Agnessa ja Daniel, kes lähemale läksid. „Mis seis on?” küsis Daniel. „Dorist ja Evat on piinatud, kuid nad jäävad elama. Ma loodan, et neid pole füüsiliselt ära kasutatud, kuid praegu näib, et nad on veepuuduse all kannatanud, kätel on õrnad põletushaavad ja nad on nälginud,” sõnas Hans. „Vähemalt lapsed pääsesid surmast,” lausus Daniel. „Jah, aga see, mida te nüüd siin näete... See on lihtsalt midagi mõistuse vastast,” sõnas kohtuarst ja võttis surnukehalt prügikoti ära ning kõik kohkusid. Neile avanes vaatepilt naisest, keda oli pussitatud, kelle kätel olid rängad põletushaavad ning kelle nägu oli happega söövitatud. Peale selle oli kõri läbi lõigatud, väga täpselt ja kiiresti. Agnessa tundis, kuidas tal halb hakkab. Ta vabandas ning läks eemale. Hiljem tal siiski tükk aega veel sees keeras. „Ma arvan, et siin ei ole kahtlust, et tegu on Helenaga,” arvas Hans, „me ei ole ühtegi teist teadet saanud, et oleks noor naine kaduma läinud.” „Ilmselt küll,” lausus Daniel. „Nüüd on meil mängus mõrv,” sõnas Hans, kes oli ilmselgelt närvis. „Teatage kiiresti mõlema tüdruku vanematele, et nende lapsed on haiglas. Reigot tuleb ka teavitada. Oi, kuidas teile ei meeldi nüüd see, mis saama hakkab,” lausus Hans. Muidugi mõistsid kõik neli, et nüüd tuleb hakata leidma mõrvarit, mis omakorda tähendas magamata öid ning tihti tuule tagaajamist. Daniel otsustas, et nad Steniga külastavad Reigot. Kerli ja Agnessa ülesanne oli ühendust võtta Eva ja Mirelliga, viimasele tuli teada anda ka Helena surmast.”