Kirjaniku kadumine

Osa 15

Daniel helistas taaskord telefoninumbrile, ehk veab. Vedaski, telefon võeti peagi vastu. „Tere. Kas teile kuulub see telefoninumber?” „Tere, jah, see number kuulub mulle,” kinnitas meeshääl teisel pool toru. „Mul oleks vaja teiega rääkida?” „Mis asjus? Ma ei tea, et ma oleks kellelegi midagi lubanud.” „Minu nimi on Daniel ja ma töötan politseis. Teie olete arvatavasti inimene, kellel võiks olla informatsiooni, mis mulle huvi pakub.” „Ma küll ei tea, mis teile huvi pakuks, aga äkki tuleksite mulle siia külla ise? Ma olen üsna vana mees juba, tervis on kehvapoolne. Ei jõuaks linnas enam niiviisi käia,” sõnas mees. „Hästi, kuhu täpsemalt mul vaja tulla on?” „Käokese tallu. See on linnast kuskil kahekümne kilomeetri kaugusel, kergesti leitav.” „Ma tänan teid,” lausus Daniel ning lõpetas kõne. Seejärel tegi ta Agnessale ettepaneku koos minna ühte meest külastama. Agnessa oli kohe nõus.
Kui nad teel olid, lausus Agnessa: „Tegin põhjalikumat tööd. Mulle tundus juba enne, et olin midagi kahe silma vahele jätnud. Ma avastasin selle, et Andres oli Siiri isa. Ma ei tea, palju see kaasa võib aidata ja kes oli Andres, aga sellest võib ehk kasu olla. Eriti kui ma tean, et Inge praeguse mehe nimi on Heiki, mitte Andres.” „Ma tean, kes on Andres. Tema juurde me praegu lähmegi. Ta oli tõesti toona selle looga seotud, üks kahtlusalustest. Kuid me ei leidnud midagi kummalist. Tookord jättis väga sümpaatse ja lahke mulje. Aga tervis oli tal juba siis kehv. Minu teada oli tal isegi poeg, aga midagi täpsemat ma ei tea. Vaikne ja rahulik mees, hoiab rohkem enda ette. Eks näis, mis tal öelda on.” „Aga siiski on meil veel üks inimene, kes on kahtlusalune ja kellel on vähemalt kaudne seos selle eelmise looga.” „Seda küll,” nõustus Daniel.
Nad jõudsid peagi väikese telliskivimaja ette, mida ümbritses kollane aed. Daniel tegi värava lahti ning lasi Agnessa enda ees sisse, härrasmees, nagu ta oli. Rohelisest välisuksest väljus vanem meesterahvas, kes kandis ninal prille. Jalas olid tal tumedad püksid ning seljas roheline sviiter. „Tere. Ootasin juba teid,” lausus mees. „Tere. Teie olete Andres?” küsis Daniel. „Mina ikka, kes siis muu,” sõnas Andres ning jäi Danieli silmitsema. Korraga ta märkas, et oli lasknud  külalistel liiga kaua oodata. „Vabandust, tulite kuidagi tuttav ette. Astuge edasi,” lausus Andres. „Me oleme juba tuttavad tõesti, kui mäletate seda aastate tagust juhtumit, kus üks noor tüdruk kadus. Mina käisin toonase kolleegiga teid küsitlemas.” „Jaja, nüüd tuleb meelde.” Daniel ja Agnessa sisenesid majja. „See on minu kolleeg, Agnessa,” sõnas Daniel. „Väga meeldiv,” lausus Agnessa. Mõlemad istusid punasele diivanile, Andrese vastu, kes ise istus samas toonis tugitoolis. „Kui tulite selle vana loo pärast, siis mina ei oska midagi enam rääkida.” „Ei. Me oleme siin hoopis teise asja pärast,” rääkis Daniel ja pani mehe ette foto Helenast. Mees silmitses fotot pikalt, kuniks talle meenus: „Teda ju otsitakse praegu taga. Vaene naine.” „Leidsime tema isiklike asjade hulgast teie numbri. Tunnete teda?” „Ei, mina ei tea küll midagi. Vähemalt mulle ei meenu. Ma ei oska öelda, miks minu number tema asjade hulgas oli.” „Äkki teile siiski meenub midagi?” säilitas Daniel lootust. Andres vaatas nüüd fotot hoolikamalt, kuid siiski raputas pead. „Mina ei ole see, keda otsite. Ehk ajasite numbrid sassi,” oletas ta. „Kontrollisin. See oli teie number,” jäi Daniel kindlaks. Agnessa, kes siiani oli ümbrust silmitsenud, küsis: „Kas teil albumeid on?” „Albumeid?” üllatus Andres. „Jah, albumeid. Selliseid, kuhu fotosid sisse pannakse. Vaatan, et teil on oma pojast siia galerii suisa tekitatud.” Andres tundis uhkust korraga. „Jah, olen oma poja, Einari, üle uhke. Pealegi teeb mulle rõõmu, kui mul on fotod temast üleval. Ühtlasi tema emast, kes kahjuks nüüdseks siit ilmast lahkunud, rahu tema põrmule. Aga kui soovite, ma võin tuua.” Nüüd olid mõlemad uurijad üllatunud. „Einar? Einar Terise?” küsis Daniel. Andres kinnitas oma sõnu ning läks albumeid tooma. „Las need albumid olla. Einar on tema poeg, kes ühtlasi on üks kahtlusaluseid. Vaatame ringi,” sõnas Agnessa, Daniel nõustus. „Sul luba on?” uuris viimane. Agnessa ulatas mehele kokku volditud paberi ning hakkas sahtlite sisu vaatama. Ühest sahtlist leidis ta suurema mapi, selle vahel oli suur uurimistöö Inge pere ja Marta pere kohta. Oli uuritud välja kuni esivanemateni. „Daniel, vaata,” lausus Agnessa jahmunult. „Nagu mingi uurimistöö,” sõnas Daniel. „Vaata, siin on väga põhjalikult otsitud. Üksikasjaliselt. See tundub nii kummaline.” „Martal, Siiril ja Helenal on ring ümber,” täheldas Daniel. Agnessale tuli korraga üks mõte, kuid ta unustas selle kiiresti. See ei saanud tõele vastata. „Võtame selle kaasa. Ja nüüd lahkume,” tegi Agnessa ettepaneku. „Ei. Ta ei tohi midagi kahtlustada. Mine sa autosse ja kontrolli mehe tausta, korralikult.” Agnessa noogutas ning suundus välja. Kui Andres albumitega naasis, uuris ta kohe: „Kuhu see uudishimulik neiu siis jäi?” „Ta enesetunne polnud kiita. Läks värsket õhku hingama,” lausus Daniel. „Heakene küll, ma ei tea, mida te neist albumitest leida soovite, aga siin need on,” viis Andres jutu teisele teemale. Daniel asus kohe albumeid lehitsema. Palju pilte oli Einarist ja tema emast ning mitu ühist perefotot. „Mis Einari emast on saanud?” küsis Daniel. „Suri aastaid tagasi autoõnnetuses, rahu tema põrmule.” „Minu kaastunne. Aga rääkides teie pojast, Einarist, kuidas tema sellele reageeris? Ja mida te tema kohta rääkida oskate?” „Mis ma Einarist ikka räägin, see oli väga raske talle. Ta oli aastaid emaga koos elanud ja eks see oi paras šokk talle. Ta oli toona seitseteist, kui see kõik juhtus. Ta on tegelikult vaikse iseloomuga, kuid tookord oli ta üsna vihane. Selgus, et Elviira ei olnud õnnetust põhjustanud, teine osapool oli süüdi. Juht põgenes sündmuskohalt ja teda ei õnnestunud kätte saada. Aga mina hoian väga oma poega ja loodan, et varsti seatakse õiglus jalule.” „Tänan teid kõige eest,” sõnas Daniel ning Andres juhatas ta välja. Peale seda haaras viimane oma telefoni ning valis numbri. Kõne suundus postkasti. „Nad on asjal jälil. Nüüd on natukene kiire.”