Kirjaniku kadumine

Osa 4

Peagi saabusid politseisse tööle ka teised. Agnessa kõrvale istus Daniel ning uurijad Kerli ja Sten istusid nende vastas. Daniel oli juba neljakümnene, tumeda poisipeaga, kandis alati ülikondasid ning oli juba vanemuurija. Alati rahuliku iseloomuga. Kerli oli vaid kakskümmend neli, noor ja sale, pruunide juustega neiu. Sten oli lähenemas kolmekümnele, tumeda poisipeaga ning oli üsna keevalise iseloomuga. Kümme minutit oli juba kaheksa läbi, kuid ülemus ei olnud veel tööle jõudnud. „Kus ta siis on. Alati pragab meiega, kui meie paar minutit hilineme. Seda ka vaid kaks korda aastas, kui sedagi. Aga Hans tuletab seda pidevalt meelde, et sul ei ole mõtteski enam kordagi hilineda,“ sõnas Sten pahandava tooniga. „Tuli midagi vahele. Küll ta tuleb,“ sõnas Daniel rahulikult. Läks veel mõned minutid mööda, kuniks Hans viimaks saabus. „Tere kõigile. Mis sellest eilsest juhtumist sai?” „See, kus üks pani taskusse purgi moosi ning saia?” küsis Sten irooniliselt. „Jah, ma mõtlen seda juhtumit,” porises Hans, ta ei sallinud Steni toont. „Saatsime koju. Ütles, et pere vaja ära toita. Mille alusel me teda kinni peame?” sekkus Daniel. „Seletuskirja oleks võinud kirjutada,” pani Hans käed risti. „Sellel ei ole mingit mõtet, ta teeb seda aina uuesti ja uuesti. Meil ei ole mõtet püüda mõttetuid poevargaid, kes nagunii väidavad, et ei suuda oma peret ära toita,” sõnas Agnessa viimaks. „Kui ei sobi, siis mine liikluspolitseisse. Seal abi küll vaja,” lausus Hans teravalt ja selle peale Agnessa taandus. „Minge selle mehe juurde ja pange midagi kirja. Saage aru, mina olen see, kes pärast siin protokolle peab koostama. Ja ma ei ole sugugi rahul, kui ma pean tunnistama, et minu alluvad lasevad siin kurjategijaid vabadusse!” porises Hans taas. Keegi ei hakanud vastu vaidlema, vaid tõusid laua tagant ning suundusid tööle. Daniel ja Kerli pidid sõitma selle mehe juurde, Stenil oli arhiivi asja ning Agnessa istus oma laua taga. Tal oli üks juhtum, mis talle sugugi rahu ei andnud. See oli aastaid tagasi lõpetatud juhtum seoses ühe noore neiu kadumisega, keda ei leitudki. Kuna ei olnud kedagi kahtlustada ja puudusid niidiotsad, pandi juhtum kinni ja tüdruk jäi kadunuks. Nüüd otsustas Agnessa uuesti loo üles võtta, kuid Hans oli väga selle vastu. Tema küsimus oli kohe, et kas tööd vähe on. Seejärel otsustaski Agnessa edaspidi asjaga ise tegeleda. Alati jooksis ta ummikusse, nagu uurijad pea kakskümmend aastat tagasi. Toona tegeles juhtumiga ka noor, 23 – aastane Daniel, kes oli alles äsja politseisse tulnud. Temalt oli Agnessa esimesena informatsiooni pärinud, kuid Daniel jäi selle koha pealt kidakeelseks. Ei tahtnud vana teemat üles tõstatada. Juhtum oli ju lõpetatud, mis siin uurida. Kuid Agnessal oli juhtumiga seoses ka isiklik põhjus – ta tundis tüdruku ema, Inget. Viimane oli ise Agnessat palunud, et too uuriks, mis tegelikult juhtus ja mis sai tema tütrest, Siirist. Kuid vaatamata enda pingutustele polnud uurija kuskile jõudnud. Ta vaatas seda skeemi, mis oli koostanud ning ei suutnud välja mõelda midagi, mis teda kuskile edasi viiks. Oli vist juba lõunapaus, kui Hans käsutas kõik kiiresti koosoleku ruumi. „Kas midagi on juhtunud?” küsis Agnessa murelikult, kes esimesena oli jõudnud. „Ootame teised ka ära. Ma tahan, et kõik kohe teada saaks,” vastas Hans talle. Kui kõik viimaks kohal olid, rääkis Hans: „Kes tahtsid tõsisemat juhtumit, siis teie soovi on kuulda võetud. Mees avastas oma naise kadumise. Peaks kohe siia tulema. Peale selle on meil kadunud kaks noort tüdrukut, Doris ja Eva.” Agnessa, kes oli nii väga tahtnud midagi põnevamat, vajus toolil norgu. Ta tundis ennast kohe nii halvasti, nagu oleks tema selle naise kadumise taga. Ta uskus, et tema mõte mõjutas nii tugevalt seda kõike. „Nüüd on nii, et teie, Sten ja Kerli, uurite kõik välja seoses nende kahe tüdrukuga ja teie, Daniel ja Agnessa kuulate selle mehe üle, kelle naine kadunud on. Reigo on ta nimi.”