Kirjaniku kadumine

Osa 20

Oodake. Doris on elus ja Helena on surnud?” kordas Mirell üle, kui oli kuulnud Kerli ja Agnessa käest saadud informatsiooni. „Jah,” vastas Kerli ja lisas: „Ka Eva on elu. Kuid mõlemad on haiglas üsna keerulises seisus. Enne homset te neid vaatama ei saa minna.” „Aga kui see on ühe inimese töö, siis miks ta lapsed ellu jättis ja minu õe tappis?” küsis Mirell. „Seda me uurimegi. Võib-olla süümepiinad, kes teab. Ei tahtnud mitut mõrva enda kaela,” lausus Kerli. „Tänasest me ei uuri enam kadumist, vaid mõrva. Seega saage aru, kui te teate midagi, siis oleks kasulik meile sellest rääkida. Isegi, kui see tundub tühine pisiasi. See võib osutuda vägagi otsustavaks,” sõnas Agnessa. „Kui te ütlete, et tühine, siis ma suhtlesin Einariga viimased kaks kuud. Ei olnud midagi tõsist, vaid me lihtsalt einestasime õhtuti ja ta tegi mulle kingitusi. Hoolis ka Dorisest, kuigi viimane oli meie suhte vastu. Üritas mind pidevalt õpetada ja nii. Mina ei tea, teismeliseiga vist.” „See on küll midagi uut,” üllatus Agnessa, „te ei ole seda varem maininud.” „Miks ma oleks pidanud? Eelmine kord ei küsitud seda minult ja pealegi on see mu eraelu.”
„Midagi on siin valesti ja ma ei saa aru mis. Miski häirib mind aga ma ei suuda aru saada, mis see olla võiks,” kurtis Agnessa. „Mida Andres rääkis?” küsis Kerli hoopis. „Tema ei rääkinud midagi eriti. Oluline on see, mis me tema juurest leidsime. Vaata, see peaks seal tagaistmel olema,” sõnas Agnessa. Kerli küünitas vaatama. „Siin ei ole midagi,” raputas ta pead. „See peab seal olema. Me ei käinud Danieliga jaoskonnast läbi, kihutasime kohe sündmuskohale,” jäi Agnessa endale kindlaks. „Aga seal on kiri,” rõõmustas Kerli ning küünitas seda kätte saama. Kerli luges kirja ette: „Ma vabandan, kui võtsin asja, mida teil vaja läheb. Samas, see kuulub mulle. Seega pidasin ma vajalikuks oma asja tagasi võtta. Aga ma olen teid hoiatanud – jätke see vana asi rahule ja lõpetage Helena tapja otsimine. Või muidu juhtub nii, et teie teie kallis ülemus saab peagi lugeda sellest, kuidas tema alluvad müstilisel moel surma said. Ma hoian teil silma peal – kui teist keegi peaks sellest kirjast teada andma, on kohe üks teist surnud.” Agnessa pidurdas järsult – see kiri viis ta rööpast välja. „Vabandust,” vabandas ta kohe, kui oli pidurdanud. „Ma olen ise süüdi, oleks pidanud sul paluma enne seisma jääda.” „Tundub, et kellelgi on raudne põhimõte – mitte kinni minna või siis midagi muud. Ta ei kartnud teha aga ta kardab oma teo eest vastust anda,” jõudis Agnessa järeldusele. „Mis me siis nüüd teeme?” „Ma arvan, et ma lasen psühholoogil koostada tema profiili. Siis on ehk lihtsam, õnnestub kitsendada süüaluste ringi,” tegi Agnessa ettepaneku. „Hea mõte.”