Kirjaniku kadumine

Osa 16

Daniel tegi ukse lahti ning Agnessa sõnas kohe: „Ma räägin pärast, siin on väga palju informatsiooni. Aga esmalt käime Inge juures ära, ta elab kohe siinsamas, paar maja edasi.” Seega jäetigi auto sinnapaika ning suunduti Inge poole. Inge istus tagaaias verandal ning sirvis ajakirja. Kui ta Agnessat märkas, oli ta nii üllatunud kui väga rõõmus. „Tere, Agnessa, kui hea on mul sind näha,” kallistas Inge tulijat. „Tere sullegi.” „Tulid selle vana loo pärast?” „Jah, aga rohkem ametlikult. See on minu paarimees, Daniel.” Inge äratundmis rõõm oli suur. „Daniel Lehis? Ma mäletan teid.” „Rõõm on minupoolne,” lausus Daniel viisakalt. Agnessa tahtis kohe asja tuumani jõuda ja küsis: „Kas Siiri isa oli Andres?” „Miks sa küsid?” „See on lihtne küsimus, kas jah või ei.” „See ei ole lihtne küsimus, kuigi sulle paistab nii. Ma ei tea, kes on Siiri vanemad,” ohkas Inge. „Ma ei saa päris täpselt nüüd aru,” sõnas Agnessa ning Daniel, kes oli kõrvalt kuulanud, võttis ka nüüd naise kõrval istet. „See oli 1978. aasta sügisel, 13. septembril. Ehk siis pea kolmkümmend kuus aastat tagasi. Kuid mul on siiski tunne, nagu oleks kõik olnud alles eile. Heikit ma ei olnud siis veel kohanud. Ma tulin värskeid lehti võtma, kuniks kuulsin lapse nuttu. Algul mõtlesin, et see tuleb kuskilt kaugelt, eemalt, aga see kostus kuskilt lähedalt. Tulingi siis siia, tagaaeda, ning nägin, kuidas minu verandale oli jäetud korv koos sinna mässitud pisikese lapsega. Tal olid nii suured ja säravad silmad. Ma vaatasin ringi, et kas ei ole kuskil ema, kes oma lapse oleks siia jätnud. Loomulikult ei olnud kuskil kedagi. Korraks käis peas läbi mõte – äkki peaks lapse viima lastekodusse? Ta ei kuulu ju mulle. Aga see pilk, kuidas ta mind vaatas – siiras ja rõõmus. Ma tundsin ühte inimest, kes ajas mul paberid korda, nii, et Siirist sai minu ametlik tütar. Ühes haiglas oli ka minu nimi kirjas, et mina tõin Siiri ilmale 7. septembril, 1978. See oli ka selle sama inimese teene. Seega, eile, kolmkümmend kuus aastat tagasi, sündis Siiri. Järgmisel aastal kohtasin ma Heikit, kes lapse kohe omaks võttis. Ma ei ole talle siiani tõtt rääkinud, ma lihtsalt tunnen, et see on nii vale. Et kui ma juba tookord ei rääkinud, miks siis nüüd ometi. Ma ei ole üritanud võtta ühendust või otsida üles Siiri vanemaid, ka ei teadnud tüdruk ise enda pärisvanemate kohta. Ma uskusin, et nii on parem,” rääkis Inge. „Milline Siiri oli?” „Mässumeelne. Vaadake, kui me loeme raamatut, siis üritame saada aru selle sisust, põhimõttest. Samamoodi üritasin mina aru saada oma tütrest. Ta käitus viimasel poolel aastal enne oma kadumist väga kummaliselt. Oli trotslik ja vaidles koguaeg vastu. Samas pani mind koguaeg proovile. Kuna mul olid sel ajal kaheaastased kaksikud, ma ei jõudnud Siirile nii palju tähelepanu pöörata, arvasin, et tema käitumine on tingitud sellest. Kuid seal oli siiski midagi muud. Seda kõike olen ma sulle juba rääkinud, kulla õetütar.” „Ma arvan, et see kõik oli sellepärast, et Siiri tahtis sulle kätte maksta,” lausus Agnessa. Inge ehmus. „Mida sa räägid, Agnessa. Miks sa minust kohe nii arvad?” „Sest siin on tõendid isegi,” ulatas Daniel naisele kirjad, mille oli Siiri sahtlist leidnud. Agnessa sõnas: „Ma kirjadest ei teadnud aga see käitumine jättis sellise mulje.” Daniel täpsustas: „Ta tahtis kätte maksta sellepärast, et te ei rääkinud talle oma pärisvanematest. Ilmselt Siiri arvas, et te teate kes on tema vanemad. Aga varjasite seda aastaid tema eest. Siiri oli siis juba teada saanud, kui ta kummaliselt käituma hakkas. Saanud teada tõe. Kes on täpselt tema vanemad ja ta oli nendega kirjavahetust pidanud.” „Kuidas see võimalik on?” „Siin ei ole midagi võimatut. Siiri lihtsalt ootas teie ülestunnistust. Aga pidi pettuma, sest ta ei saanud seda kunagi,” sõnas Daniel. „Sinu tütar pidas sind oma emaks aga samas teadis, kes on tema pärisema. Ta teadis loomulikult ka seda, et Andres on tema pärisisa. Seega, ühest küljest oli Siiri tegelikult tänulik kõige eest, samas vihane, et sa ei olnud talle kõike rääkinud. Et tegelikult Heiki polegi tema isa, kuigi sa olid nii väitnud koguaeg. Ja et sina ei olnud tema reaalne ema, kuigi seda olid sa talle ka süvendanud. See trots oli lihtsalt tema lahendus kogu asjale. Aga ta oli väga pettunud, kui nägi, et asi ei kanna vilja. Ta ootas su ülestunnistust, Inge. Ta ei tahtnudki, et Andres hakkaks tema isaks, sest teie mõlemad olid terve elu talle vanemate eest olnud. Ta lihtsalt tahtis ülestunnistust,” lausus Agnessa. „Oleks ma vaid teadnud,” lausus Inge, kes korraga nutma hakkas. „Siin on tema viimane kiri. Kiri, mis on kirjutatud päev enne kadumist ja mis kunagi kohale ei jõudnud,” ulatas Daniel ühe kirja Ingele. Daniel ja Agnessa lahkusid, jättes Inge kirja lugema.
„Ma tean nüüd kogu tõde. Ma tean isegi seda, kes oli minu reaalne ema. Kuigi jah, ma ei julgeks talle ise seda elu sees öelda. Ma ei tea, mida ma kardan, aga tunnen, et mul ei ole õigust lihtsalt tungida tema ellu. Ta otsustas minust loobuda kaheksateist aastat tagasi, see oli tema valik. Ta ei tahtnud mind ega taha nüüdki. Miks ta peaks? Ma arvan, et ta on mu juba unustanud. Kuid siiski mõtlen, milline ta võiks välja näha. Mul ei olegi tegelikult vaja, piisab vaid sellest, kui ma läheks välja. Aga ma ei mõista, miks sa minuga varem ühendust ei võtnud. Miks alles nüüd? Ma olen Inge peale pahane, sest ta ei ole rääkinud mulle ära kogu tõde, kuigi ilmselt teadis seda algusest peale. Aga ma olen talle liiga teinud, sest näen alati tema silmis pisaraid, kui talle oma trotslikkust näitan. Olen kimbatuses aga samas ei taha talle öelda. Tahan seda tema oma suust kuulda. Seda tõtt. Tundub, et ma pean veel kannatust varuma. Tegelikult Inge ei vääri seda. Ta on mu üles kasvatanud ja kui teie mõlemad ei tahtnud minust kuulda sünnist saadik, siis miks peab Inge teie mõlema kehva otsuse pärast kannatama? Tema võttis mu lihtsalt oma kaitsva tiiva alla, andis mulle kõik, mis eluks vaja. Mul olid olemas nii ema kui isa, pole vaja mulle üht kriminaali ega ema, kes on aastaid elanud koduvägivalla all. See ei ole elu, mida ma oleks väärt. Seega, ma kavatsen Ingele rääkida tõtt. Ma ei suuda taluda tema piinasid ega valu, mida ta tunneb.”