Kirjaniku kadumine

Osa 21

Jaoskonnas saadi kokku. „Me saime kirja,” lausus Agnessa ning ulatas selle Danielile. Danieli kulm tõusis lugedes. „Mis see meile annab?” „Lasin psühholoogil koostada tema profiili, see võib meile midagi anda,” sõnas Agnessa, „aga kindel on see, et keegi tahab selle asja maha matta.” Kõik nõustusid. „Ma arvan, et Hans ei taha sellest kirjast midagi kuulda. Ta on niigi endast väljas sellepärast, mis juhtus,” lausus Sten. Järgmisel hetkel tuligi Hans sisse. „Miks keegi ei öelnud, et meil on koosolek?” kärkis ta. „Hakkasin just teie juurde tulema, kuid näete, jõudsite ette,” lausus Agnessa, samal ajal kirja taskusse toppides. Hans istus oma toolile ning nõudis: „Tehke mulle kokkuvõte, mis meil on.” Daniel tõusis ning võttis sõna: „Nagu me kõik juba teame, siis Helena Kiisa läks kaduma esmaspäeval, teisipäeval teatas tema mees kadumisest politseisse. Sama päeva õhtupoolikul, nagu eksperdiisist selgus, tapeti Hanna Laas, kes oli kirjastuse omanik, kuid kelle mõrvaga me ei ole kaugele jõudnud. Esmaspäeval kadusid ka kaks noort tüdrukut, Doris ja Eva. Täna, neljapäeval, leidsime Helena, Dorise ja Eva. Doris ja Eva on haiglas, Helena on tapetud. Jõhkral moel, nagu kohtuarst meile ette kandis. Kuid täpsem raport tuleb alles lõunaks.” „Ja kes on meil kahtlusalused?” küsis Hans, kes oli vahepeal rahunenud. Daniel läks suure tahvli juurde, kuhu oli kinnitatud fotod. „Einar Teris, kes on 35 – aastane. Elab üksinda ja töötab kohalikus kirjastuses ajakirjanikuna. Seos kahe ohvriga – Helena ja Hannaga. Reigo väitis meile, et Einar oli Helenat terroriseerinud: käinud pidevalt nende kodus ning küsinud tihti naise kohta. Reigo lubas politsei kutsuda, mille peale mees taandus kuid ahistamine ei lõppenud. Ta saatis anonüümseid kirju meili teel ning helistas pidevalt. See kõik hakkas kuskil kolm kuud tagasi, umbes sel ajal, kui Helena hakkas kirjutama oma uut lugu. Miks Helena midagi ette ei võtnud, me ei tea. Hannaga oli tal suhe.” „Einaril Mirelliga suhet küll ei olnud, aga ta viis naist vahel välja ja tegi kingitusi. Selle kõige vastu oli Doris, Mirelli tütar, kes praegu lebab haiglas tilgutite all. Väitis pidevalt, et Einar pole see, kellena ennast näitab ja üritas naise enda arust ema õpetada,” sekkus Agnessa. Daniel üllatus. „Aina paremaks läheb,” porises Hans. „Siiski, meil on inimesed, keda kahtlustada. Võime sinna ringi lisada ka Mirelli, kuigi mis motiiv tal oli, seda me ei tea veel. Igaljuhul pärandas Hanna oma varanduse Einarile ja kuna ma juba kontrollisin, et mees siples viimasel ajal võlgades ja rahapuuduses, võis olla see suur motiiv, et tappa,” oletas Daniel. „Kas teil midagi asjalikku ka on?” uuris Hans. „Ei, hetkel ainult oletused,” vastas Daniel. „Siis tehke need oletused ka tõeks. Saage aru, täna on neljapäev. Meil on kaks laipa ja kaks tüdrukut. Siin peab olema kõigi vahel seos, selline asi ei saa olla kokkusattumus,” lausus Hans käsutava tooniga. Sel hetkel sisenes ruumi sekretär. „Vabandan, et tülitan aga haiglast helistati. Üks tüdruk langes koomasse, teine tuli teadvusele. Peale selle on üks inimene, kes väitis, et tundis Helena fotolt ära.” Hans tänas sekretäri ning saatis uurijad tööle.