Kirjaniku kadumine

Osa 7

Sten ja Kerli istusid mõlemad nõutult oma laua taga ning Sten vaatas nõutult arvutiekraani, Kerli oma ees olevat paberit, kuhu oli mõned asjad juba kirja pannud. „Oled midagi juba leidnud?” küsis Sten, pilku tõstmata. „Eva on 15 – aastane, Doris alles neliteist. Mõlemal oli sotsiaalmeedias konto, selle kaudu sain teada, et nad on head sõbrannad. Vist millegi täpsema kohta peame küsima nende vanematelt. Doris elab siin lähedal, Eva kodu on kuskil kümne kilomeetri kaugusel. Eval on nii ema ja isa, Dorisel ainult ema.” „Siis lähme,” võttis Sten automaatselt varnast oma nahktagi. Kerli suundus temaga kaasa. Varsti olidki nad uhke maja juures, mis tundus väljast üsnagi suur olevat. Naine, kes oli vist juba lähenevat autot näinud värava juures, tuli pleedi õlgadel hoides majast välja. „Tere,” ütles ta kahtlustava, kuid samas mureliku tooniga. Sten näitas töötõendit. „Sten Holm ja Kerli Aas, politseist.” „Tulge edasi,” ütles naine automaatselt. „Teie teavitasite oma tütre kadumisest?” küsis Sten. „Jah,” kinnitas naine ja lisas: „minu nimi on Mirell. Mirell Kiisa.” „Kas te olete Helena Kiisa õde?” küsis Sten. „Olen küll. Aga miks te küsite?” „Tema mees Reigo teatas Helena kadumisest.” „Kõigepealt Doris ja siis Helena. Miks küll?” „Me selgitame selle välja. Rääkige, millal te avastasite tütre kadumise?” „Täna hommikul. Eile õhtul ma veel rääkisin temaga, ta pidi tulema hiljemalt kell kümme koju tulema sõbranna juurest. Ma jäin kuskil üheksa paiku magama ja kuna Doris oli alati sõna pidanud, ei hakanud ma muretsema. Hommikul, teda äratama minnes, et ta kooli siiski jõuaks, avastasin, et ta pole öösel koju tulnudki. Telefon oli loomulikult välja lülitatud, mul tekkis kohe halb eelaimdus.” „Kas oli keegi, kellel oli põhjust teile kätte maksta?” küsis nüüd Kerli, kes oli terve see aeg pealt kuulajaks olnud. „Mis te räägite, ei olnud. Vähemalt mitte sellist inimest, kes oleks tahtnud minule või minu tütrele halba. Nagu ma nüüd aru saan, oli teil ka teine põhjus siia tulla. Helena pärast.” „Jah. Rääkige oma õest,” palus Kerli. „Helena oli tihti võimatu inimene. Ta oli võimeline tegema kõike, et saada oma tahtmine. Me ei tülitsenud küll tihti, aga tuli vahel ikka ette. Meie isa jõi ennast surnuks, ema on juba kaks aastat ühes haiglas tilgutite all. Ta ei saa liikuda, rääkida ega mitte midagi teha. Aga arstid ei ole nõus, nende kohustus on seda inimest „elus hoida”. Kuigi sellest inimesest enam kunagi elulooma ei saa. Helena suhted emaga katkesid kohe, kui kuulis juhtunust. Ta ei olegi ema vaatamas käinud, mina olen ainuke. Ja ma talun iga kord seda, kuidas tema silmades on kurbus. See ei puutu üldse asjasse, aga lihtsalt, Helena oli selles suhte üsna hoolimatu. Võite küsida tema töökaaslastelt, kas tal oli vaenlasi. Mina arvan, et oli. Helena ei kirjutanud peamiselt headest asjadest, ikka sellistest, mis lugejat köitsid. Skandaalid, paljastused. Ta tahtis just selline šokeeriv ajakirjanik olla. Ega ma ausalt öeldes ei oleks imestunud ka mitte, kui tulebki välja, et Helena röövis keegi, kellest viimane loo tegi,” rääkis Mirell, kes oli nutmise lõpetanud ning nüüd salvrätti käes pigistas. Sten tänas Mirelli ning nad asusid Kerliga minekule. „Agnessa ja Daniel vist võtsid selle kirjastuse ette. Ega meil ei ole muud, kui Eva vanematega rääkida,” sõnas Sten. „Oskad sa sõita sinna?” küsis Kerli. Sten vaid noogutas. Nad jõudsid tagasihoidliku maja juurde, mille pehkinud kollane värv oli mitmelt poolt maha kulunud. Ka punane katus oleks vajanud veidi kõpitsemist. Nad avasid rohelise aiavärava ning astusid sisse. Uksele tuli kolmekümnendates naisterahvas. „Kas teie olete Eva ema?” Naine vaid noogutas ning lasi tulijad sisse, kui viimased olid end tutvustanud.