Kirjaniku kadumine

Osa 9

Tagasi jaoskonda jõudes oli Hans juba koosolekuruumis. Kerli ning Sten juba istusid oma kohtadel, kui Agnessa ja Daniel saabusid. „Niisiis. Mis meil seniks teada on?“ küsis Hans. „Kirjastusest ei selgunud midagi, Einar oli Reigo kunagine klassivend, kuid Helenaga ei suhelnud eriti. Ütles vaid, et Helena oli kõrge egoga. Oli vahel upsakas ning pidas ennast teistest paremaks,“ ladus Agnessa ette. „Meie käisime nende kadunu tüdrukute vanematega rääkimas. Selgus üks üllatav asjaolu – Mirell, kes on Dorise ema, on meie otsitava, Helena õde. Suhted ei olnud just eriti head, kuid otsest motiivi tal ei ole. Pealegi oli tal kindel alibi, just kontrollisin. Teise tüdruku, Eva emaga, rääkisime ka. Sealt ei selgunud midagi üllatavat. Mainis midagi veel et see on ilmselt perekonna needus. Et tema emal oli ka tütar aastaid tagasi ära kadunud. Arvab, et nüüd ajalugu kordab ennast,” sõnas Sten. Agnessa kohkus ning vajus näost ära. Daniel, kes seda märkas, küsis: „On sul kõik korras?” „Mis selle Eva ema nimi oli?” „Karin, miks sa küsid?” „Aga siis on see juhtum meie omaga seotud,” kogeles Agnessa. „Mis juhtum?” oli Daniel segaduses. „See, millega sa tegelesid aastaid tagasi.” Agnessa enesetunne oli paranenud. Kuid Hansule see ei meeldinud. „Ma ütlesin, et meil on tööd niigi üle pea, miks sa pidid vana asja surkima hakkama?” sai ta pahaseks. „Ma tahtsin asja ise uurima hakata. Siiri oli siiski minu täditütar. Ma ei saanud asja lihtsalt unustada, maha matta. Nagu näha, ma ei peagi seda tegema. Pealegi on Marta, kes on Inge hea sõbranna, kaudselt sellega seotud. Marta poeg on Reigo ehk siis Marta on Helena tulevane ämm.” „Nüüd räägid Daniel sina, mida sa sellest kunagisest loost tead,” nõudis Hans, kes mõistis, kui palju mõlemad juhtumid haakuvad. „Mis seal rääkida. See oli üks kevadine õhtu, kui mulle teatati, et on kaduma läinud üks 18 – aastane neiu. Asusin asja kohe uurima, mitu päeva kammisime korralikult piirkonna läbi, asjatult. Kahe nädala pärast panime teie käsul asja kinni, sest midagi me ei leidnud. Polnud kahtlusaluseid ega ühtegi niidiotsa, millest kinni haarata,” rääkis Daniel. „Mina ei leidnud ise ka nüüd, aastaid hiljem midagi.” „Ühesõnaga, kui meil veab, õnnestub meil üles leida kadunud neiu, ma ei usu, et ta enam elavate kirjas on, ja loodetavasti elusalt üles leida need ülejäänud kolm.”