Kirjaniku kadumine

Osa 2

Agnessa istus koosoleku ruumis laua taga ning keerutas pastakat sõrmede vahel. Ta oli üpris väsinud, sest öö jäi taas lühikeseks. Ta võttis oma tassi ning suundus kohvi võtma. Kolleege veel tööl ei olnud, tund oli veel tööajani aega. Ainus, kes praegu tööl oli, oli sekretär, kuid tema saabus ilmselt alati varakult. Agnessa mõtles, millal oli viimati olnud selline tõsisem juurdlus. Viimasel ajal nad muud ei teinudki, kui püüdsid poevargaid, kes hiljem ütlesid, et neil on vaja pere ära toita. Agnessa arust oli see mõttetu tegevus. Pealegi ei olnud Hans ühelgi korral rahul, kui nad lasid selle vaese inimese koju tagasi. Et oleks pidanud ikka vähemalt päev otsa kinni hoidma arestimajas ning laskma kirjutada seletuskirja kirjutada, ehk jõuab midagi kohale ka. Agnessale meenus üks juhtum pool aastat tagasi. See oli ühtlasi ka tema töö üks kohutavamaid vaatepilte, kuigi selleks ajaks oli ta juba politseinikuna töötanud poolteist aastat. Asi sai alguse siis, kui ühest maamajast leiti noore mehe surnukeha. Meest oli korduvalt pussitatud ja ta oli seal majas olnud surnuna mitu kuud, seega mädanevas seisus. Majas sees ei kannatanud ollagi, sest see lõhn käis üle pea. Hiljem, kui leiti peamise kahtlusaluse, mehe elukaaslase, surnukeha, oldi pikalt tupikus. Kõik olid veendunud, et tema ongi kogu asja taga. Oodati seda, kuniks naine vea teeks. Ei olnud mingeid niidiotsi, kahtlusaluseid. Kuid mõrvad olid seotud, seal ei olnud kahtluski. Naist oli samamoodi pussitatud. Aga tema lebas ühes prügikastis, mitte mahajäetud majas. Keegi oli nende peale väga vihane olnud. Hiljem selgus, et kogu loo taga oli naise eelmine mees, kes oli aastaid psühhiaatriahaiglas viibinud, seal ravi saanud ning vägivaldne olnud. Kui naine otsustas aasta pärast piinarikast kooselu oma asjad võtta ning kaduda, ei osanud ta aimatagi, et mees seda kõike niisama ei jäta. Pealegi polnud naisel aimugi, et mees oli varasemalt ja korduvalt saanud ravi erinevates psühhiaatriahaiglates. Viimane oskas seda kõike hästi varjata. Tavaliselt ei anna vaimselt haiged inimesed endale arugi, mida teevad. Aasta aega planeeris mees kättemaksu oma endisele naisele ning viimase uuele elukaaslale. Vaikselt viis ta oma plaani täide. Kohus määras talle mitte vanglakaristuse, vaid eluaegse ravi kinnises asutuses. Paar nädalat hiljem poos see mees ennast üles. Agnessa mõtles, mis küll toimub inimese peas, kes on võimeline tapma. Mis annab aluse sellele? Elus läbi kogetu, traagiline sündmus, midagi muud?  Vahel oleks parem, kui kurjategijad poleks sündinudki. Kuid hea käis alati halvaga käsikäes. Vahel mõtles Agnessa ka sellele, kui ebaõiglane on mõnele inimesele määratud karistus. Küll sai keegi ebavõrdselt palju aastaid, samas, kui keegi teine, kes pani korda midagi palju julmemat, ja sai palju vähem aastaid. Aga see ei olnud samas tema töö, otsustada, milline karistus kellele määrata. Tema töö oli kaitsta inimesi ning tuua kohtu ette need inimesed, kes väärivad vanglakaristust. Hans arvab, et kuna viimasel ajal pole olnud suuri kuritegusid, on oodata peagi midagi suurt ja plahvatuslikku.