Kirjaniku kadumine

Osa 3

Reigo ärkas alles lõuna paiku. Ta oli siiski väsinud, sest eile öösel oli kiirabis raske vahetus ning tööd oli palju. Rasked õnnetused pole kunagi kellelegi meeltmööda. Eile toimus suuremal maanteel raske avarii. Kaks inimest hukkusid kohapeal, ülejäänud viis viidi haiglasse. Reigo tahtis inimesi aidata, nende elusid päästa, see oli ka otsustavaks seisukohaks tema valikul. Koolis olid alati reaalained paremad kui humanitaarained ning keemia ja matemaatika olid Reigo leivanumber. Peale keskkooli suundus Reigo kohe ülikooli, et õppida arstindust. Selleni, et võiks töötada kiirabis, jõudis ta alles hiljem, kuid teadis kindlalt enne kooli sisseastumist, et töö peab seotud olema meditsiiniga. Nüüdseks oli ta kiirabis töötanud kokku neli aastat. Kuid kordagi polnud ta kahelnud oma valikus. Olid õnnetused, mis ununesid, kuid oli ka neid, mis ei ununenud. Kui Reigo oli mõne õnnetuse tagajärjel mitmeid kordi ise juhtunut unes läbi elanud, nagu oleks kohapeal viibinud, hakkas ta neid asju üles täheldama. Ta oli iseloomult väga haavatav. Oli palju asju, mis talle korda läksid. Õrna hingega, nagu öeldakse. Ta otsustas panna õnnetused kirja ning seejärel peita sügavale sahtlipõhja. See aitas palju kaasa, ei olnud enam vaja unenägudes näha sündmuspaika ega hukkunu suuri, klaasistunud silmi, mis olid täis hirmu ja valu. Kõige raskem oli näha neid kadunukese lähedasi, näiteks mõne varalahkunud poisi ema, kes lakkamatult nuttis ning ei tahtnud aru saada, et ta pojake on tõesti surnud. Reigol oli nendest inimestest siiralt kahju. Seda juhtus harva, kuid mõnikord oli vaja tegeleda ka mõrvadega. Kuigi tihtilugu tegi seda tööd kohtuarst, kuid oli ka olukordi, kus tuli sekkuda kiirabil. Koostöö politseiga siin piirkonnas oli olnud sujuv ja suurepärane, inimesed olid koostööaldis.  Kolm aastat tagasi kohtus ta oma elukaaslase, Helenaga. Reigo ei olnud kunagi uskunud armastusest esimesest silmapilgust. Kuid just see juhtus temaga. Ta oli suundunud tol õhtul kohvikusse, kus oli niiöelda püsiklient. Seal märkaski ta Helenat, kes istus akna all ja oli kuidagi kurvameelne. Reigo läks lähemale ning küsis viisakalt, kas võib viimase lauda istuda. Helenal polnud selle vastu midagi. Peale tunniajast vestlust olid mõlemad kõrvuni armunud. Juba paar nädalat hiljem koliti kokku. Reigo tegi eelmisel aastal Helenale abieluettepaneku ning pulmad pidid suvel olema. Neil oli kõik hästi, paremini ei saanudki olla. Kuid Reigo ei teadnud, et asjad võivad võtta fataalse pöörde.