Kirjaniku kadumine

Osa 6

Martale meeldisid hommikud, mis algasid varakult. Varakud hommikud andsid päevale justkui uue hingamise. Sa ei pidanud kiirustama, sul oli aega toimetada. Marta pani keeduvee keema ning lülitas raadio sisse, kust kõlasid varajased uudised. Midagi huvitavat sealt ei tulnud, Marta pani sama targalt raadio kinni.  Ta otsis külmkapist midagi kohvi kõrvale ning leidis viimaks köögikapi pealt rätiku alt mõned saiad. Ta ise oli need eile Inge käest saanud. Inge tegi alati häid saiu ning Martale need maitsesid väga. Eriti suured lemmikud olid kaneelisaiad. Inge oli Marta jaoks hea sõbranna, kes kohalikus poes töötas ning üsna tihti Marta juures kohvi joomas käis. Marta valmistas Ingele erinevaid linikuid ning väikeseid tekke, tänutäheks küpsetas Inge kaneelisaiu. Inge oli kaks poega ja tütar, viimastele oligi Marta palju asju käsitsi teinud. Martal endal oli poeg, keda ta väga armastas. Pojal oli ka naine, kellega varsti pidid pulmad tulema. Marta ise töötas kohalikus raamatukogus, mida peeti tihti küla südameks. Tegelikult oli raamatukoguhoidja ametit pidanud juba tema vanaema. Marta oli ameti peale juhuslikult sattunud, ta isegi ei osanud aimata, et käib oma pere jälgedes. Kõige kummalisem oli Marta jaoks see, et ta sattus töötama samasse raamatukokku, kus oli töötanud tema vanaema. Andmed selle kohta tulid juhuslikult ükskord ühe mapi seest välja. Marta ema ise oli olnud pagar. Ja vanaemast polnud ta Martale kordagi midagi rääkinud. Seega ei olnud Martal selle külakesega oma elus kunagi kokku puutunud. Juhuse tahtel sattus ta elama majja ning juhuslikult töötama raamatukokku, kus aastate eest oli töötanud tema vanaema. Ainus, millest Marta oma noores eas puudust tundis, oli tema isa. Väidetavalt, ema jutu järgi, oli isa Siberisse küüditatud samal aastal, kui Marta ise sündis, 1949. Meest kahtlustati riigireetmises. Ja Martale väitis tema ema, et Siberist ta ei naasnudki. Kuid Marta kohtus siiski veel üks kord ja ühtlasi ka viimast korda oma isaga. See juhtus siis, kui Marta oli äsja 24-aastaseks saanud. Paar päeva enne aset leidnud juhtumit leidis üks tuttav kuskilt arhiivist Marta andmed, Marta oli teda ise palunud. Ja seal oli tema isa nimi kirjas, mustvalgelt. Marta teadis, et kui tahab tõde teada, siis tuleb tal isaga ühendust võtta. Seda ta ka tegi. Isa elas Jõgeva lähedal, Martal võttis reis sinna terve päev aega. Aga ta ei kurtnud kordagi, sest teadis, et vaev peab ennast ära tasuma. Ta koputas uksele, mille aadressi oli saanud.  Tükk aega ei tulnud keegi avama, Marta kaotas kõik lootused. Äkitselt tehti uks lahti. „Tere,“ sõnas vanem mees, kes uksele oli tulnud. Marta hakkas endas korraga kõhklema ning kogeles: „Tere, kas teie olete Kalju Trei?“ „Jah, olen.“ Mees jäi Martat korraks vaatama ning sõnas: „Tulge edasi.“ Marta astus sisse. Kõik oli soliidselt korras, esikus oli kummut seina ääres. Vasakus seinas, kummuti vastas, oli nagi ning selle all jalanõuriiul. Marta asetas mantli varna ning pani jalanõud riiulisse. Mantel oli hiljuti Soomest saadud ja Marta oli uhke selle üle. Nad suundusid elutuppa. Elutoas oli väike laud valge linikuga, üks tumepunane diivan ning sektsioon. Kalju pakkus Martale likööri, kuid viimane keeldus. „Kas te pääsesite Siberist, kui teid küüditati?“ Marta otsustas kohe tõe välja kaevata. Mees, kes oli äsja rahulikult istunud, muutus kõhklevaks ja kahtlustavaks. "Ma olen aus seaduse ees olnud, tõesõna," vastas Kalju, kahtlustades naist luures. "Ei, ma ei küsi seda. Ma ei ole luurest," sõnas Marta, nagu mehe mõtteid lugedes. „Mis te minust siis tahate?“ küsis Kalju. „Vastuseid. Vastuseid minu kohta,“ sõnas Marta. „Ma ei mõista, kuidas see minusse puutub. Ma ei tunne teid.“ „Ma olen teie tütar.“ Kalju vaikis. Üritas meelde tuletada. „Marta?“ üllatus ta. Marta noogutas vaid. „Tütreke,“ kallistas ta Martat, „sa ei tea, kuidas ma sind igatsesin.“ „Mu ema väitis, et sa surid Siberis.“ Kalju ohkas. „Mind küüditati tõesti kaks kuud enne sinu sündi Siberisse. Süüdistati paljudes asjades. Pääsesin alles viiekümne kolmandal sealt tulema. Su ema oli mu ära oodanud, tal ei olnud kedagi teist vahepeal olnud. Kuid sooja vastuvõtu asemel heitis mulle ette kirjad ning kohvri. Ütles, et sinust, oma tütrest, võin ma vaid unistada. Et ma ei näe sind kunagi ning unustagu ma üldse ära, et mul oli kunagi tütar. Selgus, et sel ajal, kui ma Siberis olin, avastas sinu ema ühed kirjad minu isiklike asjade hulgast. Nendes kirjades oli enne küüditamist olnud mul romaan ühe naisega. Loomulikult ajas see sinu ema närvi ning ta otsustas minust kohe lahti öelda, kui naasen. Tegelikkus oli see, et see naine oli algusest peale meie kooselu vastu, soovis meile mõlemale halba, meid lahku ajada. Tal oli midagi mõistusega sassis. Aga sinu emale mul selgitada seda ei õnnestunud. Sa olid neljane, ma jõudsin sind köögis vilksamisi näha. Oled täpselt selline, nagu toona. Pikkust oled kasvanud. Aga muidu täpselt selline nagu aastaid tagasi,“ naeratas Kalju. „Miks sa mind hiljem üles ei otsinud?“ „Ma ei tea. Kartsin? Ma mõtlesin, et su ema on minust halba rääkinud ja sa ei taha mind näha. Tundub, et ma eksisin.“ „Ta meenutas sind alati hea sõnaga. Nüüd, tagasi vaadates, ma tean, et ta tegelikult kahetses seda, et oli su minema ajanud. Aga ta ei julgenud sulle kirjutada ja märku anda,“ lausus Marta. „Mõistan. Ma kahetsen samamoodi. Et tõtt ei rääkinud,“ kahetses Kalju. Kui Marta minekule asus, lausus tema isa: „Ole tugev.“ „Sina ka,“ vastas Marta. Nad kallistasid ning Marta lahkus. Uksel pöördus ta tagasi. Midagi jäi hingele justkui kripeldama. „Kas ma võin täna öösel siin ööbida?“ küsis ta. „Muidugi, tütreke,“ naeratas Kalju. Nad rääkisid pikalt üksteise elust ning Marta näitas väheseid fotosid, mis tal oli, isale. Enne, kui Marta hakkas magama minema, võttis tema isa tal käest kinni. „Ma tahan et sa teaksid. Mul on keeruline haigus, see kustutab mind vaikselt elust. Seda ei saa parandada. Kuid ära muretse. Tea, et ma olen alati sinu jaoks olemas ja ma armastan sind.“ Marta kallistas teda veel ning sõnas: „Mina armastan sind ka väga.“ 

Järgmisel hommikul isa vaatama minnes oli isa jäädavalt lahkunud. Marta poetas pisara, kuid ta ei olnud kurb. Ta oli isa piinadest vabastanud. Oma tütrega kohtumine pidigi jääma tema viimaseks teoks siin ilmas. Matused olid tagasihoidlikud, peale Marta ja ühe isa hea sõbra ei olnudki kedagi. Marta tahtis kõik ema eest saladuses hoida. Kümme aastat hiljem lahkus Marta elust ka tema ema. Ta isegi ei tunnistanud oma viga, vaid kavatses selle hauda kaasa viia. Marta oli juba mõelnud, et peaks ise üles tunnistama isaga kohtumise, kuid otsustas ka kangekaelne olla. Nii ei saanud kunagi Marta ema teada, et Marta oli isaga kõigi kiuste siiski kohtunud.