Kirjaniku kadumine

Osa 22

Kerli ja Daniel istusid naise vastas. Umbes viiekümnendates kogukam naisterahvas, kellel oli seljas sinine lukuga fliis ja jalas hallid dressipüksid, vaatas uudishimulikult uurijaid. „Teil oli midagi olulist rääkida, nagu ma aru saan?” alustas Daniel vestlust. „Jah. Minu nimi on Kaie, ma töötan piletikontrolörina. Tähendab, töötasin. Esmaspäeval oli mul viimane tööpäev, tulin pensionile. Ei jõudnud enam tööd teha, liigesed ei liikunud enam. Igastahes, sel päeval olin ma ühes maakondlikus bussis tööl. Kontrollisin pileteid. Ma ei ole meediaga eriti kursis, seega ma võtsin ühendust ka alles nüüd. Aga asjas rääkides, siis see naine, Hele või mis ta nimi oli, tuli ka siit, linnast peale. Tahtis sõita lähedalasuvasse külla. Pilet oli korras ja kõik, aga viis kilomeetrit enne oma sihtpunkti sai ta kõne. Kui enne oli kõik korras, siis see Hele läks endast nii välja, et tormas kohe välja, kui buss peatus. Nägin vaid viivuks, et ta jooksis metsa poole. Ega ma ei jõudnud kaua vahtida ka, kuhu ta läks. Buss sõitis edasi, ega see ei ole meie asi kontrollida või uurida, miks inimene varem maha läks. Mäletan, et bussijuhile see ei meeldinud, et naine küsis maha peatuses, kuhu ta polnud isegi piletit ostnud, aga samas oli see Hele üsna hüsteerias, pidas vajalikuks naise välja lasta.” „Teist oli väga palju kasu. Me saime just palju informatsiooni tänu teile juurde. Nüüd aga näidake kaardil täpsemalt, kus oli see koht, kus Helena maha läks,” palus Daniel. Kaiele toodi kaart ning viimane näitas täpse koha, kus naine maha läks. „Tegelikult tuli mul veel üks asi meelde. Ma nägin silmanurgast, kuidas bussist eemal peatus tumesinine masin. Numbrimärgi kirjutasin isegi üles,” tundis Kaie uhkust. Naist tänati veel ning saadeti koju. Natukese aja pärast sõnas Daniel: „Ma vist tean, kes on mõrvar.”
„Ma loodan, et nad on veel elus,” sõnas Kerli. „Arvestades seda, mida nad või üks neist teinud on, ma ei usu, et nad enne endaga midagi ette võtavad. Neil on vaja see patt enda kaelast ära saada,” sõnas Daniel mõtlikult. „Kuidas sa selleni jõudsid?” küsis Agnessa. „Viisin kaks otsa kokku. Esiteks, motiiv. Teiseks, tõendid. See oli tema auto, mida Kaie nägi. Vanad haavad rebiti lahti.”