Kirjaniku kadumine

Osa 23

Nad seisid kolmekesi taas sama ukse ees. Telliskivist maja, kollane aed. Alguses nad koputasid uksele. Vastust ei tulnud pikalt. „Avage, politsei!” karjus Sten. Vastust ei tulnud siiski. Daniel ja Sten, hoides sihikul relva, sisenesid majja, sest uks oli lahti. Agnessa järgnes neile. Kerli oli autosse ootama jäänud, sest arvas, et äkki on neil abi vaja kutsuda. Kerli nägi silmanurgast, kuidas maja ees, nende auto taga peatus tumesinine auto. Ta nägi ka inimest, kes sealt väljus.
Daniel ja Sten jõudsid elutuppa, nähes, et Andres oli kinni seotud, panid nad relvad ära ning sidusid Andrese lahti. „See on lõks,” pomises too. Kuid edasi tuli tühjus, kuni viimaks silmad avanesid. Nad istusid nüüd ise põrandal maas, teip üle randmete tõmmatud. Eemal seisis seljaga nende poole mitte Einar, vaid pikkade pruunide juustega naine, kellel oli seljas pruun mantel. Naine pööras end ümber. „Tere. Ma arvan, et mind te ei osanud oodata. Kuid Einar tuleb ka kohe,” naeratas ta laialt. „Mirell,” pomises Daniel. „Mul on hea meel, et te olete kõik siin. Oleksite oma kolleegi ka siia kaasa võtnud, oleks temaga kõik hästi,” sõnas Mirell. „Mida sa talle tegid?!” küsis Sten pea et karjudes. Kuid vastust ta ei saanudki, sest sisse astus Einar. Ta suudles õrnalt Mirelli ning küsis: „Asjaosalised juba kohal?” „Jah. Kerliga on ka kõik korras.” „Suurepärane töö. Ma arvan, et uurijad tahavad teada, milleks kõik see,” sõnas Einar. Sten põrnitses neid altkulmu. „Ma arvan, et alustame Andresest,” otsustas Einar, kes nägi, et keegi midagi ei ütle. Einar togis oma isa ning küsis: „Kuidas on? Tunnistad üles?” „Andres? Ma ei mõista,” lausus Daniel. „Mis mul muud üle jääb. Ega te meid ju ellu ei jäta,” sõnas Andres. „Väga õige, tubli.” „Alustame siis algusest. Me kohtusime Martaga aastal 1972. Tema oli siis kakskümmend kaks, mina kaks aastat vanem. Me elasime õnnelikult koos, kuid mõned aastad hiljem midagi minus muutus. Miski muutis mind. Ma hakkasin teda kahtlustama, et tal on keegi teine. Muutusin vägivaldseks, tarvitasin palju alkoholi. Ühesõnaga, mul kasvas mõistus üle pea, kõik oli ühtäkki nii kontrollimatu. Ilmselt selle tõttu, et mind oli enne seda vallandatud ja ma ei tulnud sellega toime. Õigemini ei tahtnud ma seda tunnistada. Samal aastal ütles Marta mulle, et ta ootab last. Kuid mind ei ole tema elus olemas, et ma koligu välja. See oli aastal 1977. Jah, kui nüüd otsad kokku viite, siis mõistate – Siiri oli Marta laps. Aga kuna ma ei suutnud ennast juba pikalt kontrollida, siis ma lõin teda kõvasti. Kuskilt võttis ta selle jõu ja tunnistas kohtus minu vastu. Rääkis, mis oli juhtunud aasta vältel ja et ma olin tapnud tema vastsündimata lapse. Ilmselt see siiski nii ei olnud, sest Siiri siiski sündis. Aga Marta ise ilmselt arvas, et parem on, kui ta nii väidab. Siis saan mina rohkem aastaid ja tal õnnestub oma last säästa. Ma hoiatasin muidugi Martat, et kui tema peaks iitsatama sellest kõigest, ma tapan ta ära. Ma olin sõnapidaja mees. Nende aastate jooksul, mis ma vanglas veetsin, kasvaski minu peas plaan, kuidas talle kätte maksta. Kuna minu tervis oli hakanud aastate jooksul halvenema ja tuli Eesti Vabariik, siis ma vabanesin eluaegsest. Ma vabanesin 95ndal aastal. Selleks aastaks oli mul plaan olemas, kuid ma ei kavatsenud seda täide viia. Vähemalt mitte alguses. Kui ma sain teada, et mu kallis naine, Elviira, kes oli kõik need aastad Einari eest hoolt kandnud ja poisi üles kasvatanud, on autoõnnetuses surma saanud, ma leppisin alguses selle tõega. Aga juhuslikult sain ma teada, et see oli Inge mees Heiki. Tema oli see, kes istus rooli taha, sõitis minu naise surnuks ja põgenes sündmuskohalt. Las saab siis õiglase karistuse. Umbes kevadel 1996 hakkasin ma oma tütre, Siiriga suhtlema. Ma rääkisin talle asja ära ja ütlesin, et tehku selle informatsiooniga, mida tahab. Kuigi tegelikult oli mul plaan see enda trumbiks seada. Ma nägin, kuidas ta hakkas Inget vihkama. Rumaluke tahtis Inge ülestunnistust, arvas, et too teabki kõike Siiri pärisvanemate kohta. Viimases kirjas, mille ma saatsin, kirjeldasin talle kõike, mida olin Martaga teinud. Ta kavatses selle emale kõik ära rääkida, kuid esmalt ta tahtis saata mulle kirja. Kirja mulle! See oligi minu võimalus. Selle kirjaga tahtis ta kokku saada ja lubas enne mitte midagi teha, kui on mind näinud. Näha, milline on see koletis, kes on võimeline tegema inimesega kõike. Ta sai alles viimasel hetkel aru, enne, kui ma talle lapi vastu nägu surusin, et ma ei olegi nii tore inimene. Ma kaevasin talle ilusa haua ja matsin elusalt. Ma ei mõelnud ka, mida ma tegin. Ma nägin, kuidas Marta ennast juhtunu pärast süüdi tundis, et ta justkui aimas, et tema oleks selle kõige taga. Aga ta ei viinud otsi kokku, seega asi sinna jäi. Heiki sai väärika karistuse vähemalt, kuigi tema sellest muidugi aru ei saanud. Inge oli hoopis see, kes kõige rohkem kannatas.” Agnessa tundis, kuidas tal nutt kurgus on. „Saate te aru, see oli minu täditütar, kelle te elusalt matsite,” ütles ta läbi pisarate. „Ma tean, Siirit ei too miski tagasi, aga ma olen iga päev seda kahetsenud. Ma ei tahtnud tegelikult seda teha,” lausus Andres. „Mina tapsin Hanna. Ja aitasin röövida Helena,” tunnistas Mirell. „Milleks?” küsis Daniel. „Sina?” üllatus Einar ja tal tekkis vastikus Mirelli suhtes. „Mina tapsin jah. Ma olin armukade. Sa ütlesid mulle, et mina olen sul ainus. Ja kui suur oli minu üllatus, kui ma läksin sind kirjastusse otsima ja see Hanna mulle otse ütles, et Einar on tema mees. Et te olete kihlatud. Oleks ma Dorist algusest peale kuulanud, ei oleks ma sellise supi sisse astunud. Ma võtsin sinu relva, Einar, sõitsin teisipäeva õhtul kirjastusse. Hanna oli just väljunud ja ma ei kõhelnud hetkekski. Üks lask ja Hanna oligi maas.” „Sa oled mõrvar.” „Kallis Einar, sa oled ise kaasosaline ja ühtlasi mõrvar. Sina tapsid Helena, miks sa seda tegid?” Keegi ei saanud aru, miks juhtum oli segane suhetepundar. Taheti üksteisele kätte maksta. „Ma olin Helena peale vihane. Ja sinu tütar sai teada, mis tegelikult juhtus. Mis ma teinud olin. Aga ma ei saanud teda tappa. Ma ei suutnud. Ja tundub, et ma sain sulle kätte maksta, võttes sinult sinu kalli inimese nagu sina võtsid minult minu Helena.” „Me veel räägime sellest. Aga nüüd, jumalaga,” sõnas Mirell, tõstis relva ja suunas selle uurijate suunas. Seejärel käis lask. Hans jooksis kohe uksest sisse, et oma alluvad päästa. Ta katsus Einari ja Mirelli pulssi. „Kuidas te jõudsite?” üllatus Agnessa. „Täna Kerlit, kes olenemata kuulihaavale suutis veel mulle helistada ja abi kutsuda.” „On temaga kõik korras?” küsis Sten. „Ta jääb elama, see oli kõik, mis kiirabi ütles.” „Einar on elus, kuid Mirell ilmselt kohtub eemal oma õega,” lausus Daniel. Agnessa aga läks välja värske õhu kätte. Ta nägi, kuidas Kerlit kiirabiautosse paigutati. Ühtlasi märkas ta ka Inget, kes hirmunult ja uudishimuga ringi vaatas. Agnessa läks tema juurde. „Ütle palun ausalt, mis juhtus.” „Siiri on surnud, nagu me kõik kartsime. Andres mattis ta elusalt.” „Ma arvasin, et kui ma lepin mõttega, et Siiri on surnud, siis on mul sellega lihtsam leppida. Aga ma eksisin.” „Vähemalt saad sa nüüd rahulikult hingata. See asi on viimaks lõpule jõudnud. Tule, ma näitan, kus Siiri haud on. Andres ütles mulle.” „Mis sai teistest? Kuidas Dorise ja Evaga on?” „Eva on kahjuks koomas, kuid ma usun, et ta tuleb sellest välja,” rääkis Agnessa, kui nad metsa poole jalutasid, „Dorisel läheb ka hästi. Ainult ma ei tea, kuidas ta selle kõik üle elab. Einar tappis jõhkral moel tema tädi, Helena, ja Mirell on ka surnud. Tal ei ole enam kedagi, kes talle toeks oleks. Mirell oli ka see, kes tappis Hanna ja röövis Helena. Väga segane lugu, kuid õnneks on see kõik läbi,” rääkis Agnessa. „Ma võin rääkida Kariniga, ehk saab tüdruku ajutiselt enda juurde võtta. Doris ja Eva on siiski head sõbrannad.” „Ma loodan, et see läheb nii. Dorisel oleks vaja pikalt taastuda, et sellest kõigest üle saada. Ja kõige paremaks toetuseks on just sõbrad või sugulased,” rääkis Agnessa. Nad olidki jõudnud Siiri hauani. See oli väike plats, kus olid peal tulipunased roosid. Inge põlvitas haua kõrval ning luges palvet, tänades ühtlasi selle eest, et ta hing on viimaks rahu saanud. „Ma arvan, et sul on õigus seda teada. Siiri tegelik ema oli Marta,” lausus Agnessa. „Marta?” „Jah. Marta oli Siiri ema ja Andres Siiri isa. Marta tahtis oma last kaitsta ja pidas vajalikuks ta sinu juurde tuua, sest ta uskus, et sinust saab hea ema. Ilmselt sa ei teadnud kõik need aastad, et Marta on Siiri tegelik ema. Andres, toona veel Georg, läks pikkadeks aastateks vangi. Tervise tõttu vähenesid tema karistusaastad. Ta otsustas tegutseda. Siiri mõrv oli kättemaks nii Martale kui Heikile.” „Miks Heikile? Ta ei ole midagi teinud.” „Oled kindel? 1994. aasta, autoõnnetus. Siin lähedal.” „Ma mäletan küll... Kas see oli siis Heiki? See ei saa ometi tõsi olla.” „Kahjuks nii on. Kõik tõendid viitavad sellele. Heiki ilmselt ei teinud seda tahtlikult, aga ta tappis teist autot juhtinud Andrese naise, Elviira.” „Ma loodan, et nüüd on Heiki oma patu viimaks tasunud, kuigi kõige kallima hinnaga. Oma tütre surmaga,” lausus Inge.
Marta vaatas paberit, mille uurijad olid talle natuke aega tagasi toonud. Suur kiusatus oli seda lugeda. Aga samas, kuuldes, et see on Andreselt, põrkus ta tagasi. Oli ometi minevik see, mis end meelde tuletas. Viimaks sai uudishimu jagu ning Marta avas kirja.
„Anna andeks. Anna andeks, et pidid minu pärast loobuma oma tütrest. Ka kõige karmim karistus ei vabasta mind süümepiinadest. Need on nähtamatud armid, mis jäävad. Ma ei andnud endale üldse aru, mida tegin. Aga minu süü pärast suri meie tütar. Tütar, kes oleks võinud kasvada meie juures. Aga ta ei saanud. Ta ei saanud, sest ta isa oli liiga ohtlik. Kurjategija. Marta, sa andsid endast kõik, et kaitsta oma last. Siiri sai vähemalt head kasuvanemad. Ma tahaksin veel vabandada, et ma selle jõletu teo korda saatsin. Minu pärast arvas Siiri, et sa oled hoolimatu. Kas hoolimatu ema jätaks oma lapse kellegi teise hooldada? Mul oli nii valus neid kirju lugeda, ma nutsin iga kord. Sest ma olin võtnud ära lapselt ema, kes tal oleks võinud tegelikult olla. Ma ei taha uskuda, et mu enda lihane poeg on käinud mu enda jälgedes. See, kui sa vahetad endal nime ära, ei tähenda seda, et sa saad vahetada ühes ka elu. See jääb sind saatma surmani. Ilmselt Inge nüüdseks juba teab täit tõtt. Ta näitab sulle ette Siiri hauaplatsi. Anna veelkord andeks, ma keeraks aja tagasi, kui saaks, ja teeks kõik teisiti. Samas, vigadest me siiski õpime. Sa saad nüüd Ingele ilma piinata otsa vaadata ja tänada teda, et ta suutis su tütre nii hästi üles kasvatada. Jumalaga, Marta. Sinule Georg, igavesti.”