Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

1. Annie

Sõitsime Dougiga restoranist koju, kui meie ees olev auto järsult kraavi kaldus. Tänav oli tühi, peale meie polnud teisi autosid. Doug peatas ropendades auto kinni ja tegi oma turvavöö lahti. Ma ei jäänud istuma ja passima, vaid astusin koos temaga autost välja, korraga kuulsime lapse nuttu.

"Oh fuck," ahhetas Dougie ja oli sekundiga auto juures. Ta avas ukse ning mõne hetke pärast astus autost eemale, süles väike tüdruk. Mees andis ta kiiresti mulle ning tiris siis ka esiukse lahti, ma ei kuulnud vähemalt nii kaugelt ühtki südametukset. "Fuck!" nüüd ta karjus. "Nad on surnud! Mõlemad!"

Vaatasin nutvat last oma käes. "Mida me nüüd teeme?"

"Me ei saa teda ju sinna tagasi panna," Dougie haaras kätega peast.

"No koju me teda ka võtta ei saa..."

"Miks mitte?"

"Me oleme sellest rääkinud..."

"Aga me ei pane teda ju sinna tagasi!"

"Miks mitte?!"

"Kas sa tahad, et ta läheks lastekodusse või?!"

"See ei ole üldse meie asi!"

Laps oli vahepeal vait jäänud ja vaatas meid suurte silmadega. "Ma ei taha teda," lükkasin ta endast eemale, jäädes teda õhus hoidma. Dougie kiirustas minuni ja võttis lapse enda kätte, ta vaatas mind üsna halvakspanevalt.

"Läheme autosse, ma kutsun kiirabi. Sina sõida."

"Me ei võta teda ju kaasa!"

"Võtame küll."

"Ei võta, ma ei ole nõus seda last enda omana kasvatama hakkama!"

"Siis kasvatan mina teda!"

"Ole normaalne..."

"Me ei pane ju teda sinna plahvatusohtlikusse autosse või kraavi maha..."

"Kutsume kiirabi ja ootame siis siin, kuni nad jõuavad."

"Ei, ma tahan endale last," ta vaatas mind vaid hetkeks ning hakkas siis meie auto poole kõndima.

"Aga mina ei taha!" vaidlesin vastu ja hakkasin temale järgi kõndima.

"Emme!" karjus järsku laps Dougi sülest.

"Kussu-kussu..." rahustas Dougie teda. "Emme läks tööle."

"Aga issi?" nuuksus laps.

"Ma olengi su issi," lohutas Dougie ja ma pööritasin silmi. Ma tõesti ei tahtnud seda last koju viia. Laps hakkas veel hullemini nutma ja ma istusin rooli, Dougie valis hädaabinumbri. Otsustasin mitte veel sõitma hakata, vaid oodata ja vaadata, et ehk saab selle lapse olukorra suhtes midagi teha.

Vaatasin lihtsalt aknast välja autovraki tagaosa, kuni Dougie kõne lõpetas. "Hakka sõitma."

"Vii see laps tagasi," sõnasin rahulikult, et mitte endast välja minna.

"Ma ei vii teda tagasi," sõnas Dougie. "Hakka lihtsalt sõitma."

"Dougie, ma vannun, et ma ei osale selle lapse kasvatamises ja sina teed tast mingi metslase."

"Ole vait, ma saan küll hakkama. Kas sa sõitmisega saad?"

"Türa küll," oigasin ja panin auto käima. Laps röökis vahet pidamata ja see ajas mind närvi.

"Tee nii, et ta vait oleks," sõitsin kohalt ära.

"See ei ole ju nii lihtne," ütles Dougie ja proovis last kussutada.