Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

18. Tom - Eelviimane

Sain just Agnesele torni valmis ehitatud, kui ta selle uuesti ümber lükkas. “Agnes!” ärritusin.

Tüdruk vaatas mind suurte silmadega. "Aga see on tore..."

“Ei ole! Ma just tegin selle!”

"Aga..." lapse silmad täitusid pisaratega.

“Ära ulu nüüd.”

"Miks sa täna kuri oled?"

“Agnes on surnud!”

Ta silmadest tulid nüüd pisarad välja. "Ei ole. Ma nägin teda täna."

“Aga enam teda ei ole!”

"Ma ei taha, et tädi surnud on..."

“See pole kellegi valik!”

"Tom, ma ei taha, et sa nutad..." Tüdruk hakkas nüüd klotse uuesti teineteise peale panema. "Ma teen torni korda. Sa võid selle ise katki teha. Siis on aus."

“Ei, Agnes,” ohkasin. “Asi pole üldse selles... Anna andeks.”

“Aga, Tom! Agnes on ju seal,” ta näitas näpuga mu selja taha.

"Ära hakka..." langetasin pea.

“Ta on päriselt!”

"Tom..."

Pöördusin sekundiga ja vaatsin Agnesele otsa. Tardusin ja vaatasin teda, suu ammuli.

"Tom..." ütles ta tasa ja silmitses ainiti mind.

Olin hetkega tema juures ja panin käed ümber tüdruku. “Agnes!”

Ma olin temani nii kiiresti tormanud, et me liikusime automaatselt paar sammu tahapoole. “Ma tunnen sind!”

Kallistasin teda veel tugevamini. “Tom! Ma ei suuda seda uskuda! Ma oleme nüüd jälle koos...”

Surusin end tugevasti vastu teda, ma ei suutnud midagi öelda. Järgmisel hetkel nägin, kuidas väike Agnes samuti ümber meie jalgade kinni võttis.

"Sa oled nagu Tom," pomises ta vaikselt.

“Jah,” vastas Agnes isegi lapse poole vaatamata. Ta toetas oma pea mu õlale, ma tundsin seda nii eredalt, et see oli lausa uskumatu. Silitasin ta pead ja selga, ma tahtsin teda igalt poolt katsuda.

"Agnes, me läheme tuttu," pomisesin.

“Aga praegu pole tudu aeg!”

"Meile on." Agnes naeris vaikselt mu kõrva. "Mul on nii hea meel, Tom."

“Mul ka,” sosistasin ning lapsest välja tegemata liikusin Agnesega voodi poole.

"Miks te nii teete?"

“Agnes, mine mängi emmega.”

"Aga emme läks vanni. Ma tahan teiega mängida."

“Ei. Mine mängi üksi.”

Lasksin endal ja Agnesel õrnalt voodile vajuda.

"Aga ma ei taha üksi olla..."

Ma ei vastanud talle enam, jäin Agnesest kinni hoidma. Ta põimis meie jalad ja tõmbas mind endale veel lähemale, peitis oma näo mu kaela. Nii imeline oli viimaks ta puudutusi tunda, ta hingeõhku oma kaelal ja ta nahka enda oma vastas.

"Tom? Tädi?"

Kui ta ka siis vastust ei saanud, paterdas ta niisama minema. Me lamasime seal Agnesega, ei öelnud midagi, lihtsalt kuulasime teineteise südametukseid, isegi meie hingamine läks peagi samasse rütmi. “Oh,” meenus mulle. “Su sõrmus.”