Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

7. Agnes

Toas sees seisid kohe Annie ja Dougie, kelle silmad muutusid mind nähes suureks. "Annie!" hüüdsin pooleldi naerdes ja langesin talle kaela. "Kui hea meel mul on sind näha."

Tüdruk koperdas. “Agnes... sa... sa näed nii kehv välja, kus sa olnud oled?”

Naersin. "Hah, kas sind tõesti huvitab?"

“Väga huvitab, räägi mulle...”

"Kurat, mul hakkas jälle halb."

“Agnes?” kuulsin tuttavat häält kuskilt eemalt. “Kas sa kuuled mind?”

Keerasin end silmagi pilgutamata ringi ja karjatasin, kui toa teises otsas ettevaatliku ilmega Tomi nägin.

“Täiesti putsis, ma olen nii pilves praegu, et ma näen Tomi,” sõnasin Dannyle otsa vaadates.

"Agnes," ohkas Dougie.

“Ära sina ka hakka, et narko on paha bla bla bla,” naersin.

Tom vaatas ainiti mind "Miks sa seda teed?"

“Ära räägi minuga, sa oled surnud.”

"Kas sa tõsiselt ka näed mind?"

“Klee ma olen sind varem ka näinud, ole vait.”

"Mida? Kus?" Ta astus mulle väikseid samme lähemale.

“No kurat, peaaegu iga kord, kui ma neid siniseid tablette söön.”

"Sa ei pea enam, kallis... ma olen siin samas. Ja ma ei lähe kuhugi."

“Sa oled surnud. Annie, kas sa näed Tomi siin kuskil?”

"Ei näe," vastas naine hirmunult ja vaatas Dougie poole.

Ma naersin. “Ma peaks väikse uinaku tegema. Siin samas.”

"Ma näitan sulle toa kätte?" pakkus Dougie. "Sa peaksid end kaineks magama."

“Oota, ei-ei. Kaineks ei saa magada, siis hakkab halb.”

Tom ohkas ning jäi nüüd täiesti minu ees seisma ja vaatas mulle sügavale silma. “Ma olen sinus pettunud,” sõnas ta.

Pilgutasin pisarad silmist. "Mis vahet seal enam on? Kohe kaod sa niikuinii ära."

“Ma ei kao, küsi väikselt tüdrukult. Tema näeb mind ka.”

"See tüdruk kaob ka kohe. Mul on aastate jagu kogemusi." Muigasin mõrult ja viisin oma verd täis valgunud silmad Tomi omadega kohtuma "Palun, ära mine jälle..."

“Agnes, tüdruk on päris. Ta on meie laps,” sõnas Dougie.

"No palun..." turtsatasin.

“Päriselt...” Dougie korjas tüdruku sülle. “Sellepärast me sind kutsusimegi.”

"Teil mulle viskit on pakkuda?"

“Ei ole,” sõnas Annie. “Tule minuga üles.”

"Tom?"

“Ma tulen ka,” ta noogutas.

"Luba, et sa ei kao ära?"

“Ma ei kao kuskile...”

Kõik toasviibijad peale selle väikese lapse vaatasid mind kahtlevalt. Annie haaras mu käest ning hakkas koos minuga trepist üles kõndima.

"Oota, pea nüüd kinni, me võiksime mu palgast ka enne rääkida."

“Ma tulen kohe alla tagasi,” vastas Annie. “Ma panen ta voodisse.”

"Ma saan ise ka."

“Sa ei tea ju kuhu, meil on nüüd lapsetuba ka,” ohkas tüdruk. “Tule lihtsalt.”