Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

11. Agnes

“Su süda lööb,” Tom naeratas.

"Aga..."

“Ma olen päris. See kõik on päris.”

"Aga... see ei saa olla. Mul on vist võõrutusnähud."

“Sul on need ka, aga see on päris.”

"See on võimatu."

“Ei ole...”

"On küll. Ma isegi ei vääri seda. Ja ära vaidle vastu."

“Väärid küll...”

"Tom."

“Väärid küll, sa väärid kõike, sest ma armastan sind.”

"Ära armasta."

“Sa ei saa mind keelata.”

"Kui sa tead, mis sulle hea on, siis ära armasta."

“Mis mulle üldse halb on? Ma olen surnud.”

"Minu pärast. Mina olengi sulle halb."

“Ma ei sure kaks korda.”

"Kes teab, mis sinuga veel juhtuda võib..."

“Mis oleks hullem kui see?” ta ohkas.

"Ma ei taha teada." Proovisin mitte pisardama hakata. Tom kallistas mind, kuigi ma ei tundnud seda üldse. Võisin ainult ette kujutada, kuidas see päriselt oleks. "Ära lase veel lahti, palun."

“Ei lase..”

"See teeb haiget," ütlesin, pisarad ta õlale voolamas. "Ma tahan sind tunda."

“Ma tean, mina sind ka...”

"Ma armastan sind ikka veel, Tom."

“Ma tean.”

"Ja mul on nii kahju, et kõik nii läks."

“Mul ka.”

"Me pidime abielluma. Ja lapsi saama."

“Ma tean, anna andeks.”

"See pole sinu süü."

“Mina surin...” ta muigas.

Turtsatasin ja kallistasin teda veidi kõvemini, see ei muutnud midagi. "Ma oleksin saanud kiiremini tulla ja seda ära hoida."

“Ei oleks.”

"Ma veel mõtlesin, kas tulla jala..."

“Sellel pole enam vahet. Ma olen siin. Me oleme koos.”

"Aga me ei tunne teineteist. Nii ei saa."

“Meil on ilmatu aeg õppida.”

"Ma peaks ka surema."

“Pole vaja.”

"On küll. Me ei saa ju absoluutselt mitte midagi teha."

“Aga siis peame me veel mingi kümme aastat ootama, et teineteist näha.”

"Aga kui me siis koos olla saaks, oleks see ju seda väärt? Või sa võid mind natuke aidata, rääkida, kuidas see käib."

“Agnes, ei...”

"Palun, Tom? Muud lahendust ju pole."

“Enne õpime teineteist vähemalt tundma...”

"Füüsiliselt?"

“Me ei saa seda.”

Lasksin nüüd temast lahti. "Sa pole meie suhtes kindel."

“Ei olegi. Kümme aastat on möödas.”