Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

14. Agnes

Uskumatult armas oli vaadata, kuidas Tom lapsega mängis. See sobis talle nii hästi, mõtlesin sellele, kui hea isa temast oleks saanud... "Vaata, et sa haiget ei saa!" hoiatas Tom ja ma tõstsin pilgu, et näha, kuidas väike Agnes parasjagu palli peal seista püüdis.

Ta kukkus ikkagi, kuid jäi õhku lihtsalt seisma, vaatasin Tomi poole.

Mehe pilk vilksas hetkeks minu poole ja ta naeratas. "Tahad ka?"

“Ei,” muigasin. “Pane ta nüüd maha...”

Ta liigutas Agnese ettevaatlikult voodile ning tüdruk naeris laginal. “Ma tahan veel!” ta hüppas seal peal.

Tom muigas ja tegi nii, et tüdruk hüppas nüüd palju kõrgemale kui enne, Agnese kilked täitsid ruumi. Ma ei suutnud mõista, kuidas võiks Annie küll seda last vihata või mitte tahta; ta oli perfektne. "Kas sina ei taha mängida?" küsis laps endiselt voodis hüpates ja vaatas mind rõõmsalt.

“Mitte nii...”

"Mul on üks nuku ka..."

“Oh..” naersin. “Tahad mängime nukkudega?”

"Jah. Tom peab ka."

“Poisid ei mängi nukkudega...”

"Palu-un?"

“No hea küll...” Tom muigas.

"Jee!" Agnes hüppas voodilt maha ja kõndis nukuvankrini, mis toanurgas oli. Seni vaatasin mina ainiti Tomi, kes mind vist tähelegi ei pannud. Ta oli nii ilus... ma nägin tema kõrval lausa hale välja.

Laps tõi ühe nuku minu kätte. “Issi ostsis selle mulle.”

"Ta on väga ilus," naeratasin. "Kas tal nimi on?"

“Jaa, ta nimi on Isabella.”

"Oh..." Vaatasin abiotsivalt Tomi poole.

“Isabella?” Tom rääkis vaikselt. “Kas... kas siin majas elab veel keegi?”

"Ei."

Ohkasin kergendusest.

"Nuku tahab süüa."

“Mida ta sööb? Kus ta toidud on?”

"Ta sööb tissist."

“Sinu tissist ka?” muigasin.

"Minul ei ole veel tisse. Tädi ütles, et mulle kasvavad kunagi. Tal on roosa lutipudel ka."

“Mis tädi? Kus see pudel on?”

"Tädi Annie."

“Kas ta polegi su emme?”

"Ei ole. Mul on ainult issi." Ta vaatas nukralt maha.

“Ei, sul on emme ka... Annie ongi sinu emme.”

"Ei, Annie on minu sõber."

“Aga ta on su issi naine, järelikult sinu emme,” sõnas Tom.

"Ei ole."

“On küll...”

"Nad ise ütlesid."

“Küsi veel üle, kui nad koju tulevad..."

"Okei. Kus nuku pudel on?" Agnes vaatas toas ringi.

“Siin...” Tom lennutas selle tema kätte. Agnes tänas teda naerdes ja pani pudeli nukule suhu.

“Nüüd ta sööb,” ütles ja ulatas nuku minu kätte. Vaatasin seda paar hetke, suutmata end tagasi hoida mõtlemast, mis tunne oleks enda ja Tomi last käes hoida... Ma tahtsin nutta, kogu mu keha hakkas värisema, mul hakkas nii paha.