Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

12. Dougie

Tom krimpsutas küll selle peale nägu, aga Agnes võttis endal särgi seljast ja vaatas siis minu poole. Silmitsesin ta rinda, sellel oli noahaavad, kuigi see oli ikkagi võimatu. Ta ei oleks saanud elus olla.

"Mitu sul neid on?!" karjatas Tom minu üllatuseks, ma olin arvanud, et praeguseks olid nad juba teineteisel riided seljast rebinud.

“Seitse. Sama palju, kui mul su hammustusi oli.”

"Fuck," pomisesin.

“Miks ta surnud pole?” Tom vaatas nõutult minu poole.

“Kas sa oled proovinud tulle hüpata?” muigasin naisele.

"Instinktid lihtsalt ei lase, see on täiesti võimatu."

“Ma võin su põlema panna?”

"Okei." Agnes vaatas mind tõsiselt.

Võtsin taskust välgumihkli ja süütasin selle, vaatasin teda samamoodi vastu.

"Tee seda. Ja siis võta mult sõrmus."

“Ja siis mida? Olete igavesti siin? Või hävitame sõrmused ka?”

"Lõpetage juba," oigas Tom. "Kuhu see Annie üldse jääb?"

“Sina jää vait,” sõnas Agnes ja tõusis püsti. “Mul suva, kus ta jääb. Tee seda, Dougie.”

"Ei," vaidles Tom vastu. "Mitte mingil juhul."

“See ei ole sinu otsustada,” Agnes vaatas Tomi poole.

"On ikka küll. Ma ei lase teil lihtsalt."

“Ja kuidas sa seda teha kavatsed, kui me majast välja läheme?”

"Ma ei lase teid välja."

“Sa teed nalja eks? See on minu maja ja ma lähen siit välja, kui ma tahan!” vihastasin.

"Mitte minu naist tapma!"

“Sa oled surnud.”

"Mis see siia puutub? Me ju leppisime kokku, et uurime enne selle kohta!"

“Okei, uurime, mul ükskõik, aga ma ei jaksa teiega enam vaielda,” ohkasin.

Ka Annie tuli nüüd tagasi ühe verepudeliga, ta ulatas selle Agnesele ja istus tagasi minu kõrvale. "Laps magab ilusti," pomises ta.

“Sa käisid vaatamas?” imestasin.

"Igaks juhuks," kehitas ta ükskõikselt õlgu.

Naeratasin. “Ma olen tõesti nii õnnelik...”

"Miks?" Ta vaatas mind kui imelikku.

“Sest sa ei vihka teda enam...”

"Ah, ole tasa."

“Ma ausalt...” naeratasin õnnelikult ja tõmbasin ta endale lähemale.

Ta muigas. "Muide, Agnes, miks sul särki pole?"

“Näitasin Dougile arme...” sõnas ta.

"Arme?" kordas Annie.

“Kas sa oled tõesti armukade, et ta mu rindu vaadata sai või?”

"Miks ma peaksin?"

“Miks sa küsid siis niimoodi?”

"Niisama?"

“Mida ma siis vastama pean? Jah?”

"Rahunege maha."

Annie niheles selle peale mu käe alt välja ja läks minema.