Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

8. Annie

“Okei,” kõndisin alla ja jäin Dougile otsa vaatama. “Lähen siis?”

"Kuhu?" Ta oli segaduses.

“Dannyga.”

"Kas see on mingi nõme nali praegu? Agnes andis kommi?"

“Ei andnud, aga sa pole minuga kuu aega seksinud ja mul pole Danny vastu midagi.”

"Annie..."

“On sul mingi muu plaan või?!”

"Nii lihtsalt lähedki mind petma?!"

“Lähen jah, sest ilmselgelt meie suhe ei tööta.”

"Meie teel seisab üks väike takistus!"

“Jah, ja see on su laps.”

"Me saame sellest üle, Annie."

“Ära ütle seda mulle kogu aeg!” vaatasin teda peaaegu pisaras silmadega. “Sest sina võid üle saada, aga mina ei saa. Mul on vaja kedagi, kes mind natukenegi tahab... See ei tööta, Dougie.”

"Aga ma tahan sind!"

“Kes mind jaksab tahta. Kellel pole kellegi muuga tegeleda. Dougie, me võime mingi kompromissi leida... ma olen su naine edasi, aga ma magan teistega?”

"Aga..."

“Aga sina ju ei tee seda minuga? Ja ma tahan nii väga, ma tahan nii väga kedagi, kes paneks mu hästi tundma, kes... ma igatsen nii väga seda tunnet, Dougie.”

"Siis lähme, kohe praegu. Aga ma ei lase sul kellegi teisega magada!"

“Danny ootab väljas... ja su laps vaatab meid trepi pealt.”

"Sina oled mulle tähtsam."

Vaatasin lapse poole. Huvitav, mis tunne oleks kuulda, et keegi teine on su enda isale tähtsam kui sina ise. “Tõesti hea isa oled.”

"Annie... mida sa minust tahad?!"

“Lase mul Dannyga minna.”

"Ei tule kõne allagi."

“Ma ei kannata seda enam.”

"Mida? Annie, kas sa mäletad veel Agnese kirja? Mida ta seal ütles?"

“Et meil tuleb igast aegu bla-bla-bla, aga ta ütles samuti, et ta ei tule tagasi. Aga Dougie, ma tõesti tahan nii väga... sinuga olemine on nagu vangis olemine, ma tahan seksi, aga ma ei saa seda mujalt ja sina ka ei anna. Kui me koos ei ole, siis ma ju saaks...”

"Danny ütles, et Agnes on meelega mitu korda üle doosinud, et surra. Ja et ta rindkerel on armid... Ja see kõik on meie õnne nimel, Annie."

“Aga sa ei tee mind õnnelikuks!”

"Ma muudan seda, ma luban. Annie, ma anun sind."

Laps kõndis minu juurde ja vaatas üles, ta näitas Dougi poole sõrmega. “Ta anub sind.”

"Kui vaja, laskun ma sinu ees põlvili, Annie." Dougie astus mulle lähemale.

“Aga mis see seks on?” küsis laps.

Naersin ja enesele aru andmata sirutasin käe välja ja paitasin ta pead. "Küll sa ühel päeval näed."

“Kas sa annad issile andeks, tädi?”

"Ma ei tea," ohkasin.

Dougie laskuski põlvili.

"Mida sa teed..." oigasin.

Agnes läks ka Dougie kõrvale põlvili. Muigasin selle vaatepildi peale ega teadnud, mida öelda.

“Tõuske püsti, mõlemad, ma pean nüüd natukeseks ära käima.”

"Kuhu sa lähed?" küsis Agnes.

“Lähen... tööle.”

"Kus sa töötad?"

“Ühe onu juures. Selle onu, kes Tomi naise tõi.”

"Kas sa täna koju ei saa jääda?"

Vaatasin Dougie poole. “Ei.”

"Kas... Millal sa tagasi jõuad?"

“Kahe tunni pärast.”

"Agnes, mine vaata, kas Tom ja Agnes juba magavad."

“Olgu,” ta jooksis minema.

"Annie," pomises Dougie vaikselt. "Palun..."

“Ma ei taha sinuga enam koos olla. Me lihtsalt ei saa enam nii jätkata. Kui sul on mingi lahendus, siis sul on viimane võimalus seda öelda ja tõestada.”

"Abiellu minuga."

“Ah? Ei.”

"Annie, ma olen tõsine. Kihlume. Ja ma tõestan end sulle. Kui ma sellega hakkama saan, saame me igavesti koos olla. Aga kui ei... siis ma lasen sul minna, kui sa seda tõesti tahad."

“Ei. Vastus on ei, Dougie. Sa oled piisavalt tõestanud.”

"Annie, ei..." ta laskus minu ette uuesti põlvili ja võttis mu käe. "Ma ei saa ilma sinuta. Palun..."

“Kui sa minuga täna õhtul magad. Ja päriselt. Kui sa magama jääd, olen ma hommikuks läinud.”

"Ma ei lase mitte millelgi meid segada."

“Issi! Nad magavad!”

Dougie naeratas õrnalt. "Aitäh. Kas sa tahad ka magama minna?"

“Ma tahan, et... tädi mind magama paneks.”

"Annie?" Doug silmitses mind küsivalt.

“Ei.”

"Tädi, palun?"

“Miks?” vaatasin teda.

"Sest ma tahan sinuga sõber olla."

“Mina sinuga küll...”

Dougie köhatas halvakspanevalt.

"No hea küll, kui ma sulle laulma ei pea."

“Ei pea,” ta raputas pead.

"No sel juhul..." ohkasin ja vaatasin Dougie poole. "Hea küll."

Tüdruk tõstis käed üles, kas ta tahtis nüüd mulle sülle tulla? "Ee, ma pillan su maha."

“Aa...” ta lasi käed aeglaselt alla. “Aga kus ma tudun?”

"Meie voodis?" küsis Dougie.

Mul tulid jälle pisarad silma, nüüd ei saanud me kindlasti seksida ja ma pidingi lahkuma, mul oli nii kõrini. Keerasin oma pea eemale, et Dougie ei näeks, ja hakkasin siis trepist üles kõndima. Ma ei tahtnud oma viha väikese lapse peal välja elada, aga mul oli tunne, et järgmisel korral, kui ta oma suu lahti teeb, ma nähvan talle.

Õnneks ei öelnud ta eriti midagi, jooksis voodisse ja jäi sinna selili lamama. "Tädi?" küsis ta. "Miks sa mind vihkad?"

“Ma... ma ei taha endale lapsi.”

"Aga sa ei olegi mu emme."

“Aga Dougie on su issi ja mina olen ta naine...”

"Sa võid minuga sõber olla?"

“Sa võtad Dougi minult ära...”

"Ma ei võta issit sinult ära."

“Võtad küll.. ma tean, et sa ei tee seda nimelt, Agnes, ma tean.”

"Kuidas ma tema sinult ära võtaksin?"

“Agnes, jää nüüd tudusse...” panin talle teki paremini peale. “Ära muretse.”

"Head und."

“Head und,” noogutasin ja läksin vaikselt toast välja. Ilmselt oli laps oodanud, et ma temaga olen, aga ma ei suutnud. Mulle ei meeldinud see laps ja ma vihkasin seda olukorda, kõndisin trepist vaikselt alla.

Kui ma elutuppa jõudsin, naeratas Dougie mulle soojalt. "Olemegi kahekesi..."