Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

16. Agnes

"Mul on üks tablett veel."

“Viska ära.”

"Viska palun sina. Ma kardan, et ma muidu teen sohki..."

“Anna see minu kätte.”

"Ma peitsin selle oma rinnahoidjasse..." Libistasin käe sinna, ta jälgis. Ma kompasin selle järele meelega veidi kauem, lihtsalt selleks, et Tomi reaktsiooni näha.

“Ära tee nii, ma tahaks ise,” sosistas ta ning suudles õrnalt mu kaela.

"Ma tahaks ka, et sina seda teeksid," ohkasin ja võtsin viimaks tableti välja. Ta võttis selle enda kätte ja kadus siis korraks ära, mina aga jäin mõtlema selle üle, et ta huuled olid väga lühikeseks hetkeks riivanud kohta, kus mu märk olnud oli. Võib-olla kujutasin ma seda ette, aga ma oleksin seda nagu tundnud...

Ma ei tahtnud veel midagi öelda, seega kui mees tagasi tuli, suudlesin hoopis tema kaela, märki. Ta ahhetas vaikselt. "Agnes?"

“Kas sa tundsid? Sest mu huuled tundsid...”

"Ma tundsin..."

Naeratasin ja lükkasin end Tomi peale, suudlesin veel ta märki. Ta ohkas selle peale vaikselt.

Varsti lükkasin enda kaela tema huulte juurde. “Palun, mulle ka... Palun.”

Ta leidis hetkega õige koha üles ja mind läbis rõõmujoovastus - viimaks ometi ma tundsin teda! “Tom!” mulle tulid lausa pisarad silma. “Ma armastan sind.”

Ta hingeõhk paitas õrnalt mu nahka. "Mina armastan sind ka, Agnes. Nii väga."

“Ma igatsesin sind, seda...”

"Mina ka... sul pole õrna aimugi."

Ma naeratasin kontrollimatult, vähemalt oli meil üks punktike, millega teineteist tundsime. Ta sättis meid nii, et ta oli nüüd minu peal, ja suudles uuesti mu kaela. "Aga Agnes..." küsis ta korraga. "Kus su märk on?"

“Kui sa surid... kui su keha suri, hakkasin ma lämbuma... Dougie tõmbas selle ära.”

"Oh..."

“Ma oleksin tahtnud ka tulla, ausalt... Aga Dougie...”

"Ei, see on väga hea, et ta seda ära hoidis."

“Ei... Tom, räägi mulle, mis tunne on olla... nagu sa oled?”

"Alguses ei saanud ma midagi aru. Midagi ei olnud teistmoodi, aga kui ma Dougiega rääkida püüdsin, ei kuulnud ta mind. Alles siis hakkasin ma mõistma, mis tegelikult toimus."

Noogutasin.

"Ma otsisin sind. Ma lootsin, et sa oled ikka veel seal, aga sind polnud. Ma proovisin meie koju tulla, aga ma ei saanud majast lahkuda."

“Tom...” panin oma pea ta rinnale, aga see oli sama, nagu ripuksin õhus.

Ta ohkas. "Ma lähen hulluks."

“Mina ka...” panin ühe oma käe ta kaela juurde ja sõrmed märgile. "Mul on üks küsimus."

“Jah?”

"Enne, kui sa surid... siis sa palusid minult vabandust. Ma ei saanud teada, mille pärast..."

“Sellepärast, et... kõik jäi tegemata. Ma jätsin su liiga vara, ma ei saanud küll midagi teha, aga ma tahtsin, et sa teaks, et mul on kahju.”

Mu silmad tõmbusid niiskeks. "Ma ei saa aru, miks see juhtuma pidi..."

“Mu venna nimel...”

"Aga millega me selle ära teeninud olime?"

“Polnudki. Aga sa ei saa sellest nii mõelda.”

"Aga ma mõtlen. Me oleme rohkem aega lahus olnud kui koos."