Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

3. Annie

Vaatasime Dougiga teineteisele otsa ja mõlemad neelatasime.

“Kus sa Tomi näinud oled?” küsisin ja üritasin mõelda, kas majas on mõni pilt mehest.

"Minu toas, me mängime vahel."

“Te mängite? Mida te mängite?”

"Klotsidega ja palli."

See ei saanud ju võimalik olla, Tom oli surnud, kuigi mees joonistusel oli blondide juustega ja prillidega. "Dougie?" küsisin veidi hirmunult.

“Kui see mees sinuga mängima tuleb, kas sa kutsud siis mind?” küsis ta Agneselt.

"Ta istub praegu minu voodi peal," kehitas Agnes õlgu. Ma ei mõelnud hetkegi, kiirustasin tüdruku tuppa, voodi oli tühi.

"Ta kujutab seda endale ette, eks?" küsisin Dougielt hiirvaikselt.

Agnes jooksis kohe ka ise tuppa sisse, kuid järsku seisatas. “Tom, miks sa nutad?”

Taganesin paar sammu ja vaatasin abiotsivalt Dougie poole, kelle pilk kohkunult Agnese ja voodi vahel viivles.

“Aga ma olen ju siin...” sõnas laps ja naeris. Mida kuradit?

“Agnes... siin ei ole mingit meest,” sõnas Dougie kahtlevalt.

Laps kõndis nüüd voodini ja istus sinna. "Aga mina olen ju Agnes?"

“Milline ta on?”

"Tom? Tal on valged juuksed ja ilusad mustad silmad, nagu teil."

"Nüüd aitab. Siin ei ole mingit meest," Doug haaras lapse sülle. "Läheme alla."

Vaatasin ainiti mehe selga ja kui üksi tuppa jäin, silmitsesin voodit veel tähelepanelikumalt.

“Tom, kui sa päriselt siin oled, siis... Anna mulle kuidagi märku.”

Mitte midagi ei juhtunud.

***

“Viimaks,” ohkas Doug ja tuli voodisse.

"Agnes magab?"

“Jah.”

Ohkasin kergendatult. "Mis edasi?"

“Nüüd on meie aeg,” ta tõmbas mu oma rinnale ja suudles mind.

Panin oma jalad kummalegi poole ümber teda ja suudlesin teda vastu. "Lõpuks."

Ta silitas mind peaaegu igalt poolt ning lükkas siis mu särgi üles. "Oota," tõmbusin temast eemale. "Ma käin vetsus ära."

“Uh.. okei?”

"Ma tulen kohe tagasi. Ära maha jahtu," naeratasin mehele ja ronisin ta pealt maha.

“Ei jahtu,” ta muigas, kuid juhtus ikka nii, et selleks ajaks kui ma tagasi läksin, Dougie reaalselt magas.

Ohkasin endamisi, Agnes väsitas ta iga päeva lõpuks nii ära, et me saime vaevu enne magamajäämist paar sõna vahetatud. Teadsin, et asi poleks ilmselt pooltki nii hull, kui ma teda vähemalt natukenegi aitaksin, aga ma ei tahtnud selle lapse kasvatamisest osa võtta, ma tõesti ei tahtnud ise last. Olin paar sekundit lamanud, kui esikust samme kuulsin, jumal küll, kas Agnes oli jälle üleval?

See ei saanud olla... Agnese sammud olid õrnad, need siin rasked ja tormakad. Järsku kõlas üle maja südantlõhestav karje. “Agnes!”

Võpatasin istuli, see hääl kuulus kahtlemata Tomile. Järgnev oli veel õudsam: “Agnes Agnes Agnes Agnes.” Hääled kostusid igalt poolt maja, mitte ainult koridorist.

"Mida sa teed?!" röögatas Dougie korraga üles ärgates.

“Mina ei tee midagi!” pugesin talle lähemale, olin nutu äärel. “Ma kardan nii väga.”

Majas jäi nüüd taas haudvaikseks, ma värisesin. "Mis asi see oli? Doug, see oli ju päris kindlasti Tomi hääl..."

“Oli küll...”

Läksin nüüd Dougiele täielikult kaissu. "Aga... sellest on ju mingi... kümme aastat möödas?"

“Jah,” ta silitas rahustavalt mu selga. “Kas tõesti... Oh jumal..”

"Mida?"

“See on ilmselt Tomi vaim... ja Agnes näeb teda...”

"Miks ta peaks meil järsku kummitama hakkama?"

“Aga mis see muu on?”

"Aga miks?"

“Ma ei tea, Annie, jääme magama.”

"Jääme magama? Segi läksid? Ma ei saa lihtsalt magama jääda."

“Tahad teda otsima minna?”

"Me isegi ei näe teda."

“Siis mida sa tahad ette võtta?”

"No ma ei tea... midagi peab ju tegema. Ma ei ole nõus siin elama, kui Tom meid kummitamas käib... miks üldse nüüd? Ausalt, see on hirmus."

“No... Agnes saab temaga rääkida, eks? Laseme temal homme tema käest seda uurida.”

"Aga kui teda homme enam ei ole?"

“Siis on ju kõik hästi?” ta tõmbas mu omale kaissu.

"Õudne on ju ikkagi. Ta karjus ju Agnest."

“Ta otsib teda... Ta on üksi...”

"No aga ta ju ei leia teda... Agnes on ka surnud."

“Äkki ei ole?”

"Ta tegi oma kavatsused meile päris selgeks, või mis?"

“Aga me ei tea kindlalt... äkki läks Hiinasse uut elu alustama?”

"See pole naljaasi, Dougie."

“Ma ei teinudki üldse nalja... kuule aga... me pidime ju seksima?”

"Kas sa oled täiesti segaseks läinud?"

“Ah?”

"Kõigepealt sa jäid siia magama... ja nüüd, kui on võimalus, et Tom siin majas ringi hulgub ja kurat-teab-mida plaanib, arvad sa, et on õige aeg?"

“Ma jäin magama? Ma panin ainult korraks silmad kinni...”

"No tundub, et see oli rohkem kui korraks."

“Sa ei taha siis?”

"Ei taha."

“Head ööd siis.”

"Head ööd..."