Corrupted: Encore [Writnes & anniepoynter]

4. Dougie

Vaatasin naeratades, kuidas Agnes joonistas.

"Mida sa joonistad?" küsisin.

“Mis Tom käskis.”

Neelatasin. "Ja mida ta sul joonistada käskis?"

“Agnest. Teist Agnest,” ta joonistas rahulikult edasi ja hakkas siis hoopis kirjutama. "Teist Agnest?" kordasin ning vaatasin, kuidas pikajuukselise tüdruku alla E oli kirjutanud.

“Jah,” ta noogutas ja joonistas järgmise tähe, milleks oli L.

Seejärel tõstis ta pilgu ja vaatas uuesti voodi poole. Ta silmitses seal hetkeks midagi ning joonistas ühe kaare. Mind tabas õud, ma vist juba aimasin, mida ta kirjutama hakkas...

“Ussi kujuline,” ta naeris ja kirjutas sinna külgpidise S tähe.

"Agnes?" pomisesin tardunult. "Kas Tom palus sul seda kirjutada?"

“Jah. Ta ütles, et Agnes on elus. Mis see tähendab?”

"Kas ta ütles või küsis?"

“Ei, ta ütles, et ta teab.”

"Kust ta teab?"

“Ta ütles, et mingi märk.”

Agnes hakkas nüüd mööda joonistatud tüdruku nägu siniseid jutte tõmbama. "Mida sa nüüd teed?"

“Ta ütles, et Agnes on kurb ja nutab ka. Nagu tema. Kes see mees on, miks ta siin elab?”

"Miks Tom ainult sinuga räägib?"

“Sest sina ja kuri tädi ei usu temasse.”

"Ei usu temasse?"

“Ta ütled, et te tapsite ta ära ja arvate, et ta on surnud.”

Vaatasin nüüd ka voodi poole, kuigi ma ei näinud seal midagi. "Tom, sa oledki surnud."

“Ta ütles, et ta on vaim ja ta on siin kinni.”

"Kas me saame teda kuidagi... aidata?"

“Agnes.”

"Mis Agnes?"

“Tomi Agnes.”

Vaatasin last kohkunult. Ma ei saanud ju midagi teha, isegi kui Agnes elus oli, ei suudaks me teda leida...

"Aidake teda ometi... ta jälle nutab."

“Agnes...” ohkasin ja avasin oma käed, et ta mulle sülle saaks tulla. “Me hiljem aitame, sul on praegu tuduaeg.”

"Okei. Tsau, Tom." Ta lehvitas.

Ohkasin veel ning viisin lapse siis ta enda voodisse.

"Kus Tom on?" küsisin.

“Praegu pole. Aga kus mu emme on?”

"Emmet ei ole praegu..."

“Millal ta tuleb?” ta hakkas vesistama.

"Ma ei tea." Ohkasin. "Proovi nüüd magada, eks?"

“Ma tahan emmet!”

"Emmet ei ole, ta võib-olla varsti tuleb, kui sa nüüd ilusti magama jääd."

“Lubad?”

Paitasin õrnalt ta pead. "Kas sa tahad, ma laulan sulle?"

“Jah. Emme laulab mulle alati.”

"Mis laulu?"

“Mõmmi laulu.”

"Mõmmi laulu? Kas see on see?" Hakkasin laulma.