Miks mina? // Completed

2. peatükk

Pärast mõned tunnid koolipingis istumist ja õpetaja jutu "kuulamist", on meil lõpuks lõuna.

Järjekorras seistes märkasin, et Minjae pole sööklaski. Kirjutasin talle Kakaotalki.

Jungle Bora🐒: Hei, Minmin! Miks sa sööklas pole?
read 12.10pm

Ta nägi seda. Järelikult ta õpib. Jälle jätab lõuna vahele. Istusin lauda, kus olid minust aasta nooremad tüdrukud.

"Hei, sa oled Bora, eks?" küsis pikkade pruunide juustega tüdruk, kes istus minust kaks kohta vasakul.
"Jah, olen küll," vastasin talle sõbralikult.
"Mulle väga meeldivad su videod. Eilne video oli väga abistav, sest ma olen kaua mõelnud selle ostmisele ja aitäh, et sa mu Instagrami storyt jagasid," ütles ta. Mulle meenus, kuidas ma eelmine õhtu olin mõelnud, et kust ta mulle nii tuttav on. Me kool on päris väike. Sel hetkel helises mu telefon.

Vabandasin tüdrukute ees ja palusin neil mu kohta valvata. Jalutasin sööklast välja. Vastasin Minjae kõnele.

"Tsau, miks sa mu sõnumile ei vastanud?" küsisin kohe.
"Hiljem räägin, praegu liiga palju inimesi, kes kuuleksid, aga ma lihtsalt tahtsin küsida, et kas sa oleksid nii kena ja käiksid kiirelt poest läbi enne, kui tundi tuled?" seletas ta kiirelt.
"Jah, ma arvan küll. See, mis alati?" küsisin.
"Jah," lausus ta ja pani kõne kinni.

Ruttasin sööklasse tagasi ja sõin lõuna kiiresti lõpuni. Mul oli veel 35 minutit aega tunni alguseni. Õnneks oli õues 22 kraadi sooja, seega sain jätsin oma jaki klassi. Kuigi nagunii ma poleks viitsinud jälle treppidest klassi ronida ja siis poodi minna.

Jooksin üle tee, enne kui valgusfoor punaseks läks. Meil on koolist poole kilomeetri kaugusel 7-Eleven, kus tihti lõuna ajal magusat ostmas käisin. Praegu pole ma seal enda pärast.

Haarasin Minjaele šokolaadipiima ja ta lemmiklõunakarbi. Võtsin talle ka Chocopie, endale kaks.

Astusin poe uksest välja, kui märkasin, et poe uksest 5 meetri kaugusel seisab üks kutt. Ta jälgis mind. Ta suu oli varjatud musta näomaskiga ja tema mustjaid juukseid varjas valge nokamüts. Ta tumepruunid kitsad silmad näisid tuttavad. Märkasin poisi paremal põsesarnal sünnimärki.
Tal oli seljas tumesinine kapuutsiga pusa, mille vasakul pool oli koolilogo. Järelikult pole ta minu koolist. Jälgisime veel pingsalt üksteist mõned minutid kuni pidin silmside katkestama, sest Minjae helistas.

"Tšau, kus sa oled, tund hakkab 20 minuti pärast ja ma sooviks süüa," tundsin ta hääles pinget.
"Hakkangi juba liikuma, kannata veel 5 minutit," ütlesin Minjaele samal ajal kui möödusin sellest salapärasest kutist. Tundsin, kuidas ta mulle järgi vaatas.
"Sa päästsid mu väga ebameeldivast olukorrast hetkel, tänks," ütlesin Minjaele veel enne, kui kõne lõpetasin, "pärast kooli räägin."

Klassi jõudes märkasin, et poiss, kes enne mu lahkumist eksamiks õppis, oli nüüd üsnagi rahutu. Sain ta käitumisest aru, et tal oli kõht tühi.

"Kus sa olid nii kaua?" küsis pahur Minjae, kui ta märkas, et ma ta kõrvale istusin. Surusin kilekoti ta nina alla ja ütlesin: "Pärast kooli räägin." Ta kehitas kõigest õlgu ja hakkas sööma.

Tunni lõpuni oli veel 10 minutit aega. See aeg venis nagu tigu. Teema, mida õpetaja tahvli ees seletas, oli ebahuvitav kui aus olla, aga noh kannatasin ära selle. 5 minutit veel...

Lõpuks ometi saime koju minna. Kuna ma tavaliselt olen pärast kooli üksi kodus, siis otsustasime Minjaega minu juurde minna. Enne käisime poest veel läbi.

Haarasin meile mõlemale paki ramenit ja jäätist. Otsisin rahakotti, kui mulle meenus, et mul jäi üks Chocopie veel söömata. Maksin toidu eest ja haarasin letilt oma jäätise ja rameni. Teel minu juurde rääkis Minjae, oma põhjusest, miks ta sööklasse sööma ei tulnud.

Kui koduväravast sisse astusin, kuulsin juba, kuidas mu kass välisukse ees mind juba ootas. Panin uksekoodi ja tegin ukse ettevaatlikult lahti, et kass õue ei pääseks.
"Tšau, Cola," ütlesin oma šokolaadipruunile Burmilla tõugu kiisule. Ta ainult hõõrus vastu mu jalgu. Kui ta Minjae'd märkas, liikus kass minust pisut eemale ja jäi ootama, kuni me sussid jalga saime ja kööki läksime.

Köögis olles tegime omale ramenit. Minjaele jutustasin, miks mul oli poe juures nii kaua aega läinud. Kui olin jutu ja poisi kirjeldamise lõpetanud, sõnas Minjae: "Ma vist tean, kes seal poe ees seisis. Sinu kirjeldust kuulates tuli mulle meelde, et see võib olla Eunsang. Ta õpib Seouli parimas keskkoolis, elab veel minust paari tänava kaugusel. Perekond on üsnagi jõukas, aga Eunsangiga alla andnud."
"Miks nad temaga alla andnud on?" pärisin uudishimulikult.
"Eunsang vaevu käib koolis, tal on tahtmine teha kõike muud peale ülikooli minemise. Pidudel üritab moosida purjus tüdrukuid temaga voodisse ronima. Seal on igasuguseid asju veel, aga mul pole väga suur soov nendest rääkida," seletas Minjae. Noogutasin ta jutu peale. Meil oli ramen söödud, seega otsustasime minna Colaga minu tuppa.

Istusime mu voodil, sõime jäätist ja arutasime veel Eunsangi üle. Minjae teadis ta kohta üllatavalt palju, näiteks sain teada, et ta õpib koolis miinimum hinnetele, et teda ei saaks koolist välja visata. Vähemalt 7 erinevat tüdrukut on Eunsangi valinud enda crushiks, kutt ise lihtsalt mängib nende tunnetega nagu mänguasjadega.
Keegi peaks selle poisi paika panema ja talle õpetama, kuidas naisi koheldakse.

Kuna kell oli palju ja Minjae tahtis veel õppida, saatsin Minjae koju. Minjae lisas veel enne, kui ta koduväravast sisse läks, et ta laseb emal kaardile kanda mu kasutatud raha tagasi. Raputasin pead ja ütlesin: "Pole oluline, ma nagunii oleks raisanud selle raha ebavajalikele asjadele. Pealegi, sa oled mu parim sõber."