Miks mina? // Completed

18. peatükk

"Edu sulle Eunsangiga," ütlesin Eunmile pärast kooli tugeva metallist kooli aia ees, "Anna mulle teada, kui pahane ta on või kuidas üldse ta vaimne tervis on."
Ma tean, et mind tegelikult ei peaks huvitama, mis sellest hullust edasi saab, aga milleks siis inimestel empaatiavõime ja uudishimu on? Eunmi noogutas mulle vastuseks, kohendas seljakotti oma õlgadel ja liikus kodu poole.

Keerasin end näoga Minjae poole ja küsisin: "Mis me nüüd edasi teeme?" Poiss kehitas õlgu: "Mul vahet pole." Pakkusin, et võiksime sööma minna, millega ta ka nõus oli.

Laua taha maha istudes, tellisin vürtsikaid riisikooke rameniga. Õnneks nendega ei pidanud toitu kaua ootama. Surusin söögipulgad toidu sisse ja pistsin ühe suurema riisikoogi suhu. Pärast stressirikast päeva on hea midagi vürtsikat süüa. Teokbokki sobib selleks suurepäraselt. Minjae ei talu liiga palju vürtsikat toitu, seega ta tellis endale eraldi rameni. Vaatasin salaja, kuidas Minjae enda nuudleid sõi. Ta lõuajoon tuli tugevamalt esile. Mida pekki, kuidas sel kutil lõualotti pole. Tundsin end ebakindlalt ja vaatasin punakasoranžikas kastmes olevaid riisikooke ja ramenit, mis veel vaikselt podisesid.

"Kas kõik on korras?" küsis Minjae, kui ta märkas, et ma polnud minutit söönud.
Tõstsin pilgu ja vastasin: "Jaa, kõik on hästi. Ma lihtsalt vajusin mõttesse." Sõin aeglaselt ja mõttesse vajunult edasi. Kas ma peaksin jõusaalis käima hakkama ja dieedile minema? Äkki talle ei meeldi mu keha, aga samas iseloom on tähtsam. Kas talle üldse meeldib mu iseloom? Jälle ma mõtlen üle. Miks ma üldse sellest hoolin? Ta on minuga peaaegu kogu mu elu koos olnud, tervelt 12 aastat. Kui ma poleks talle meeldinud, oleks ta ammu juba ära läinud.

"Sa pole tavaliselt nii vaikne. Kas kõik on päriselt korras?" küsis Minjae uuesti, kui lõpetasime söömisega. Ma ei saanud reeta oma sassis tundeid, seega kõigest noogutasin ja läksin õue. Ma arvan, et ma peaksin sellest Eunmiga rääkima. Ma loodan, et ta teab, mida teha.
Kohe kui Minjae uksest välja tuli ütlesin: "Mul on vaja koju minna, midagi olulist tuli vahele. Näeme homme!" Viimast lauset öeldes ma juba pooleldi jooksin. Ma ei tea, kas ta vastas  ka mulle midagi, sest ma siis juba jooksin.

Õnneks polnud kedagi kodus. Boseon läks juba eile tagasi, lubas millalgi uuesti tulla. Ukse peal tervitas mind kass, kes ilmselt oli mu koju tulekut oodanud. Tegin talle kiire pai ja ütlesin, et mul on kiire seega, pole mul võimalust hetkel temaga tegeleda. Kass tundus kurb sellepärast, aga hiljem saan selle talle heastada.

Viskasin koolikoti põrandale. Võtsin taskust telefoni ja valisin Eunmi numbri. Istusin voodiäärele ja lootsin, et tal on aega rääkimiseks.

"Tšau, on sul aega rääkida?" küsisin kohe kui kuulsin, et kõne vastu võeti.
"Kui palju sul aega vaja on? Ma pean varsti trenni minema. Kas sulle ühest tunnist piisab?"
"Arvan, et sellega saame hakkama. Aitäh, et sa mu jaoks aega leidsid," viskasin end selili voodile, "Ega su vend läheduses kuulamas pole?"
"Ei, ta pole veel koju tulnud," ütles Eunmi, "Millest sa rääkida tahtsid?"
"Ma sain aru, et mulle vist meeldib Minjae," ütlesin ebakindlalt. Eunmi oli minutikese vait. Hakkasin juba kartma, et me kõne katkes.
"Sorry, mul läks mõtte kohale jõudmisega aega," vastas ta, "Aga oli ka aeg. Ma olen nagu mingi 3 nädalat oodanud, et sa sellest aru saaksid."
"Mis asja? Ta on mulle juba 3 nädalat meeldinud?"

"Jaa, sul on teda vaadates teistsugune pilk. Kuigi sa temast palju ei räägi, sain aru küll, et ta sulle meeldib. Olete pidevalt koos ja lõbutsete ilma minuta, aga samas ma ei taha third wheeler olla," vastas ta pisut kurva tooniga.
"Ma ei teadnud, et sa tahad ka tulla. Oleksid võinud varem öelda," olin üllatunud.

"Aga see pole oluline, ma olen muude asjadega hõivatud. Trenne on palju."
"Okei, aga mis sa arvad, mida ma peaksin tegema enda ja Minjaega. Kas ma peaksin talle ütlema?" tuli ebakindlus tagasi.
"Otseloomulikult! Nii palju kui mina aru saanud olen, siis sa meeldid talle ka, ilmselt juba pikemat aega," läks Eunmi elevile, "Millal sa seda teha kavatsed? Pole mõtet Minjae järgi oodata, sest sa oled iseseisev naine ja aasta on juba 2019. Aeg on traditsioone muuta."

"Just, ma olen iseseisev ja saan talle ütlemisega hakkama," tuli kindlus minusse tagasi ja tundsin, et suudan kõike teha, "Aga aja osas. Mida varem seda parem."
"Oota, kas see tähendab, et sa võid seda juba homme teha?" küsis Eunmi lootusrikkalt.
"Jah, aga ma ei tea veel. Vaatame, mis tulevik veel toob. Ega ma rohkem midagi rääkida ei tahtnudki."
"Okei, soovin sulle edu siis, Millal iganes sa talle ütled," ütles Eunmi. Nõustusin temaga ja panin kõne kinni.

Märkasin, et Cola ootas ja vaatas mind ukse peal. Püsisin voodil veel selili, hüppas kass mu kõrvale ja tahtis, et ma teda paitaksin. Minu meelest peaksid kassid olema iseseisvamad ja mitte nii palju inimese külje alla ronima.
"Kas sinuga on ikka kõik korras?" küsisin kiisult, keda paitasin. Ta vaatas mind ikka väga küsiva pilguga, pani pea tagasi tekile ja hakkas nurru lööma.