Miks mina? // Completed

19. peatükk

Miks ma veel üleval olen? Kell on kolm öösel, vihma sajab. Kuulasin, kuidas vihmapiisad mu aknale langesid. Kuu paistis aknast sisse, kuid see oli kuidagi kauge. Mu nägu oli pooleldi valgustatud, sest aknal oli ruloo ees. Miks mul on siuke tunne nagu ma oleksin filmis? Aga samas lahe oleks kuskil peategelane olla.

Ma pole tavaliselt kell kolm öösel niisama üleval, eriti veel vihmasaju ajal. Mu mõtted rändasid igasse toanurka, kuid alati jõudsid need Minjaeni. Miks ma pean keset ööd temast mõtlema? Kuidas ma talle ütlema peaksin, et ta mulle meeldib? Telefoni teel ma seda teha ei taha. See tundub nõme. Ma tahaks siiski ta emotsioone näha. Kuulsin, kuidas sadu muutus tugevamaks. Äkki ma peaksin seda homme koolis tegema? Aga kus ja millal? Vahetunnis vaikselt või äkki hoopis kõigi ees? Võib olla hoopis tunni ajal? Nii palju küsimusi.

Keerasin end näoga akna poole ja vaatasin, kuidas ruloo vahedes vihmapiisad üksteise võidu alla sõitsid. Kui ma filmis oleksin, mis ma siis teeksin? Kas ma ütleksin seda koolis või peale kooli? Äkki ma peaksin temaga hoopis kokku saama? Seda tegelikult teeksin ma nagunii. Kas ma peaksin ta lemmiksnäkke kaasa võtma? Ei ei ei, see oleks imelik, lihtsalt anda suvaliselt talle ta lemmiksnäkid pihku ja öelda "sa meeldid mulle". See oleks vähe imelik.

Huvitav, mis ta praegu teeb. Ilmselt magab nagu väike laps. Seda ta oskab kõige paremini. Ma tahaksin teda praegu kallistada, aga vertikaalselt. See kõlas naljakalt. Naersin vaikselt vertikaalse kallistamise üle. Ma arvan, et seda vist pigem nimetatakse kaisutamiseks, mitte vertikaalseks kallistamiseks. Mõtlesin ka selle üle, kui keegi kasutaks seda väljendit dmidesse slaidimiseks. Koomiline.

Mõtlesin veel pikalt selle üle, kuidas Minjaele öelda, et ta mulle meeldib. Lahe oleks seda praegu teha, aga 4.20 hommikul vihma käes öelda "sa meeldid mulle". See oleks ikooniline ja jääks hästi meelde. Vihma käes nagu enamus filmides, aga me ei nutaks, vaid oleksime rõõmsad ja ilmselt ka vihmast läbimärjad. See ongi see, mida ma teha tahan. Vaatasin korraks veel kella ja nägin, et mul oli veel 45 minutit aega. Kas ma peaksin kohe Minjaele helistama? Ta raudselt magab, aga samas me elame vaid korra, seega ta ei sure ära, kui ta keset ööd end üles ajama peab. Ma panen endale taimeri, et ma saaksin veel natuke temast unistada.

Kui me koos oleksime, tahaksin kindlasti temaga kohtingutel minna uusi söögikohti proovima. Näiteks Itaewoni, seal on neid palju. Tegelikult on mul nii palju kohti, kuhu ma minna tahaks. Tahaksin temaga reisida ka, sest meil on suur ja lai maailm ees. Lõuna-Korea võib meile pisut väikseks jääda, kui me siin ringreise teha kavatseme, aga samas ta peaks ju ülikoolis ka olema. Kindlasti leiame mingi võimaluse, et Minjae oma hariduse saaks omandatud nagu ta tahab. Võib olla tahavad seda ta vanemad, mitte tema. Ma peaksin, küsima Minmini käest, mis ta tegelikud soovid ja unistused on.

Tahaksin temaga elada New Yorki kesklinna korteris, aga samas ka Souli kesklinnas. Tahaks Euroopas ka ära käia. Näha Prantsusmaad ja Kreekat, Šveitsis suusatada oleks lahe. Itaalia oleks ka vinge. Vahemere ääres üldse on äge. Pole seal kunagi käinud, aga seal tehtud pildid on kõik väga ilusad. Eurooplased oskavad ju inglise keelt? Nad vist kõik räägivad seal oma emakeelt ja ka inglise keelt, kuigi enamuste brittide jaoks on inglise keel ainuke, mida nad oskavad. Londonisse oleks ka lahe Minjaega minna. Olla London Eyel keset ööd ja vaadata öist linna. Päeval oleks ka see ilus.

Ilmselt peaksin enne oma kodumaa läbi käima, kui mujale maailmasse ronin. Siin on siiski palju teisi linnu ka, kuhu minna, peale Soulis konutamise. Tahaksin kuskile lõbustusparki minna Minjaega ja sõita ameerika mägedel nii et vähe pole. Mulle meeldivad kõrgused, Minjae vist liiga kõrgele ei taha minna. Kutt lihtsalt on ettevaatlikum kui mina, kuigi vahel on siuke tunne, et ma olen täielik argpüks, kes kuhugi minna ei julge. Mõnikord on see ka tõsi. Huvitav, kui palju draamasid ma temaga suudaks ära vaadata. Teeks terve draama maratoni kummagi kodus, süües terve hunniku snäkke. Ilmselt samal ajal kaisutaksime üksteist. Ainuüksi see mõte on juba nunnu.

Taimer helises. Mul oli aega veel 30 minutit, et end soojemalt riidesse panna ja temaga kokku saada. Kõigepealt peaksin talle hoopis helistama. Valisin ta numbri kiirvalimisest ja ootasin, et ta vastu võtaks. Mööda polnud läinud isegi 10 sekundit, kui ta juba vastu võttis.

"Ega ma sind üles ei ajanud?" küsisin rahulikul toonil.
"Ei, mul ei ole und," vastas ta vaikselt, "Miks sa helistasid?"
"Ma tahan sulle midagi öelda, aga me peame selleks kokku saama. Kohe praegu. Mind ei huvita, et vihma sajab."
"Okei, kas on mingi kindel kellaaeg ja koht, kus me kokku peaks saama?" küsis ta reipamalt.
"Me peame mõlemad kell 4.15 koduuksest välja astuma ja üksteise majade poole liikuma, siis saame enam-vähem marsruudi keskel kokku. Sobib?" seletasin talle.
"Sobib."