Miks mina? // Completed

12. peatükk

"Kui tore üllatus, Boseon," ütles ema.
Tormasin laua tagant minema esikusse, et oma armsale suuremale vennale mõnus kalli anda. Tal oli seljas sõjaväe suvevorm ja sellele omane suur seljakott, mis tundus raske. Ta juuksed olid maha aetud, kuid minu arvates see sobis talle hästi.

"Nii tore, et sa kodus oled jälle, ma igatsesin sind nii väga. Eile mõtlesin just, millal sa koju tuled," ütlesin teda kallist mitte vabastades.
"Isegi mina igatsesin sind, kuigi sa oled üks kohutav tüütus, aga sa oled siiski mu lemmik ja ainuke õde," vastas ta. Tundsin oma venna tugevaid lihaseid vormi alt. Ilmselgelt on ta sõjaväes lõpuks ometi trenni tegema hakanud. Varem istus ta ainult internetikohvikutes ja mängis sõpradega League of Legends'it.

"Ma igatsesin sind lausa nii palju, et vabal ajal ma vaatasin su videoid," ütles ta, kui otsustas lõpuks jalanõud jalast võtta ja oma sussid jalga panna.
"Ma loodan, et sa mäletad Minjae'd," mainisin lootusrikkalt Boseonile, "ta on meil külas kogu nädalavahetus. Tal oli kodus vargus ja tema vanemad ei soovinud, et ta uurimisse segatud oleks." Boseon ainult noogutas ja viis oma asjad enda tuppa.
"Ma käin dušši all ja vahetan riided ära. Liitun teiega hiljem hommikusöögi lauas, " ütles mu vend emale ja pani ukse kinni.

Istusin tagasi laua äärde ja minust pakatas välja rõõm. Olin väga õnnelik Boseoni üllatusliku külaskäigu üle.
"Kuulsin, et su vend tuli," ütles Minjae vaikselt. Noogutasin, sest ei osanud midagi väga vastata. Tahtsin vaid kiiresti ära süüa ja kohe midagi vennaga koos teha.

"Mis meil täna hommikusöögiks on," küsis mu vend, kui ta hommikusöögi laua taha istus, seljas pusa ja hallid dressipüksid. Riietumise kohapealt pole ta kuidagi muutunud. Tema jaoks on oluline mugavus.
"Tere, mu poeg. Sind on tore jälle näha. Kuidas sul siiani sõjaväes läinud on?" ütles isa peaaegu esimest korda sel hommikul. Mu isa pole väga rääkija mees, aga see eest on ta jumalale väga pühendunud ja palvetab iga päev vähemalt pool tundi.

Suurem vend tõstis oma taldrikule omletti, mille mu ema enne teinud oli ja alustas oma sõjaväe seiklusi rääkima. Need olid enamasti naljakad ja tundus, et ka isal oli pisut nostalgiat ja mälestusi, mida meenutada oma kahest ja poolest aastast sõjaväes.

Mu vennal oli hiljuti sünnipäev, seega rääkis ka ta sellest, kuidas nad seal tähistasid. Mulle tundus, et Boseonile väga meeldis sõjaväes olla ja leidis sealt ka uusi sõpru. Ta isegi mainis, et on mõelnud sinna kauemaks jääda ja päriselt seal töötada, kuna see, mida ta 4 aastat ülikoolis õppis, ei ole enam tema jaoks huvitav.
"Poiss, ka sinul tuleb varsti see aeg, kui sa sinna minema pead," müksas Boseon sõbralikult mu parima sõbra õlga, kes oli pikalt kuulanud ja ka täiendavaid küsimusi küsinud. Minjae ainult naeris.
"Jah, ei jõua ära oodata."

"Aga me peaksime kuidagi kodus ka su sünnipäeva tähistama," ütlesin suurte kutsika silmadega oma venda vaadates. Ta ei suuda kunagi kutsika silmadele vastu panna, aga põhjus miks ma neid tegin oli see, et teadsin, kuidas mu vend ei salli igasuguseid tähistamisi.
"Ah, ei ole vaja. Ma tegin seda juba sõjaväes, siin pole küll midagi teha vaja," ütles ta mulle mitte otsa vaadates. Haarasin ta põskedest ja keerasin ta näo minu poole, et ta ikka näeks mu kutsika silmi.
"Paluuun," ütlesin ikka ta põski hoides. Nägin, kuidas ta võitles alla andmisega.
"Hea küll," andis ta lõpuks alla.
"Aitäh, aitäh, aitäh," lasin ta näost lahti ja kallistasin teda. Sain aru, kuidas ta seda kahetses, aga samas ta ei suuda mulle ei ka öelda. Tegelikult ma arvan, et vajadusel suudab küll, aga hetkel seda vajadust tal ei ole.

Lõpetasime söömisega ja vend aitas emal lauda koristada. Nad jäid ka tähistamist arutama. Mina ja Minjae läksime minu tuppa.

"Su vend ei ole väga muutunud," ütles Minjae, kui ta ukse kinni lükkas.
"Ega poole aastaga väga muutuda ei jõuagi ja ma olen õnnelik, et ta muutuda jõudnud ei ole," kukutasin end sassis voodile. Märkasin, et mul on siiani krõpsupakend ja šokolaadiümbris põrandal koristamata.
"Oleksid sa palun nii pai ja viskasid need ära?" rääkisin Minjaega summutatult patja. Poiss ei vastanud midagi, aga tegi, mida palusin.
"Aitäh," sositasin seekord mitte patja.

"Mis me su sünnipäevaga teeme siis?" küsisin elutoas istuvalt vennalt ja vanematelt.
"Mõtlesime välja sööma minna, õhtul saab Boseon oma sõpradega kokku," vastas isa, kes telekast midagi vaatas. Ma ei pööranud sellele tähelepanu.
"Mis kell umbes ja kuhu või noh, kui uhkelt ma end riidesse peaks panema?" küsisin entusiastlikult.
"Me lähme su venna lemmikrestorani, tee sellest ise omad järeldused," vastas ema.

Miks mu mõtted kandusid automaatselt Subway peale? Ilmselt sellepärast, et ta käib seal peaaegu iga päev, aga noh ma ei saa midagi liiga uhket ka omale selga suruda. Selline vahepealne. Küll ma midagi leian. Keerasin otsa ringi ja läksin oma kappi õiget outfiti otsima, mis tuletas mulle ka meelde, et ma pole 5 päeva uut videot üles pannud. Pekki küll, ma pean midagi tänasega välja mõtlema.

Leidsin lõpuks ka oma pükskostüümi, mida otsinud olin. See oli sametist ja tumepunane. Püksiosa oli üsnagi lai, sest mulle ei meeldi liiga ümber riided. Õlapaelad olid peenikesed, seega otsisin sobivat valget pluusi, et see liiga paljastav ei oleks, muidu emps käsiks mul midagi "normaalsemat" selga panna. Mõtlesin ka hetkeks, et ega see too much ei ole lõuna jaoks, aga ma elan vaid korra ja ei koti teiste arvamus, niikaua kuni ma näen suurepärane queen välja.

Kui mu riietus lõpuks olemas oli, läksin ka ema nõusolekut küsima. Talle see sobis, kui küsisin, kus Minjae ja vend on, näidati venna toa poole ja öeldi, et ma segama ei läheks. Kui küsivalt empsile otsa vaatasin, ei öelnud ta midagi.

Mida teeb Minjae mu venna toas? Miks ta seal on? Oma vennast ma saan aru, aga Minjae?