Miks mina? // Completed

11. peatükk

Ma tõmbasin Minjaele madratsi ja tegin talle voodi valmis.
"Miks sa enne mind ei oodanud?" küsis Minjae, kes oli väsinud nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
"Vabandust, ma tahtsin su voodi võimalikult kiiresti üles seada, et sul oleks võimalik kohe magama minna," vastasin ebakindlalt. Poiss ei teinud teist nägugi ja lahkus mu toast. Järgnesin talle, aga ise läksin oma ema juurde kööki.

"Emme, Boseon on juba 6 kuud sõjaväes olnud, kas sa tead, millal tal puhkus olema peaks?" küsisin emalt üsnagi suurte kutsika silmadega.
Ema raputas pead: "Ma suhtlesin temaga viimati teisipäeval ja siis mulle jäi selline mulje nagu ta veel nii pea koju ei tule." Jalutasin kurvalt tagasi oma tuppa.

Minjae märkas mu mossis olekut.
"Miks sa järsku tujust ära oled? Sul ei peaks hetkel päevad olema," ütles ta murelikul toonil.
"Ei olegi, ma lihtsalt igatsen oma venda Boseoni ja mul pole aimugi, millal ta koju tuleb. Ma just küsisin ema käest, millal vend koju tulema peaks, aga ta ka ei teadnud," viskasin end oma voodile pikali. Võtsin lähima kaisuka omale kaissu ja nukrutsesin järgmised 2 minutit. Kuulsin, kuidas Minjae mu kapi juures midagi tegi, aga ignoreerisin teda. Ta avas mingi pakendi ja kahe sekundiga tõusin istukile.

"Kas need on mu lemmikud bataadi krõpsud?" küsisin mõtlemata. Minjae noogutas ja surus krõpsupaki mulle pihku.
"Naudi, see on parim viis, kuidas su tuju jälle rõõmsaks muuta. Mul on kotis ka su lemmikšokolaadi," ütles ta mulle üsnagi flirtivalt silma tehes. Poiss tõmbas oma seljakoti endale lähemale, avas ühe sahtli ja tõmbas sealt välja erkpunases pakendis Ghana piimašokolaadi. Ta teab, kui väga ma seda armastan.

Oli lõpetamas oma lemmiksnäkkidega, kui ema tuppa sisse lendas.
"Kust sa neid said? Kas sa paksuks ei karda minna?" ütles ta range hääletooniga. Raputasin pead.
"Tahtsin lihtsalt teada, et kas Minjae tuleb pühapäeval meiega kirikusse kaasa või ei?" muutus ta normaalseks. Minjae noogutas: "Mulle meeldis eelmine kord, kui te selle vastu ei ole, siis ma seekord liituksin jälle." Ema noogutas ja pani mu toa ukse lahkudes kinni.

"Ma arvan, et me võiks magama minna. Ma olen tänasest ringi jooksmisest üsnagi väsinud," ütles Minjae, kui ta oma kotist hambaharja välja otsis. Ta oli toaust avamas, kui mulle meenus, et ma peaksin meigi maha võtma ja näo ära pesema.
"Oota mind ka,"ütlesin haarates padja alt pidžaama. Mu pidžaama ei olnud midagi erilist. See oli helesinine siidilaadsest materjalist pikkade varrukatega pluusi ja pükste komplekt, mille mustriks olid kollased kummipardid. Seda ostes arvasin, et see oli nunnu ja siiamaani pole mu arvamus muutunud.

Lõpetasin näopesemisrutiini hambapesuga. Minjae lõpetas enam-vähem samal ajal kui minagi ja läks minu tuppa. Vahetasin riided ära ja seadsin sammud oma toa poole. Lõpetasin enne sinna sisse lendamist, juhuks kui Minjae riideid vahetab. Kui kuulsin Minjae häält ütlemas, et võib sisse minna, avasin ukse, kuid see vaatepilt, mis mind seal ees ootas oli üllatav.

Minjae oli jõudnud ära vahetada oma püksid ja seisis palja seljaga ukse poole. Kuti selg oli üsnagi lihaseline, kuid mitte nagu musklikasvatajatel, alles nüüd märkasin, kui laiaõlgne ta tegelikult on. Minu üks lemmik kehalisi omadusi meeste puhul on laiad õlad. Tundsin tugevat tungi ta selga ja õlgu puudutada, sõrmedega õrnalt jooni tõmmata mööda ta lihaseid. Huvitav, kas tal on kõhulihased ka?

Hei, Bora, kuhu su mõtted rändavad? Sa oled ta parim sõber, sul ei ole ta vastu mingeid tundeid. Jah, tal on ilus keha, aga see pole mõeldud sinu jaoks.
"Miks sa järsku nii vaikseks jäid?" küsis Minjae, kui ta ümber pööras samal ajal pidžaamapluusi nööpe kinni pannes. Mulle ei jäänud ta õrnad kõhulihased märkamata.

"Vabandust," ütlesin endalegi ootamatult, "kas sa oled jõusaalis hakanud käima? Ma arvasin, et sul on aega ainult õppimiseks."
"Jah, ma käisin seal kaks kuud, aga ma rohkem lihaseid hetkel nähtavale tuua ei soovi, seega praegu pole plaanis sinna veel minna," vastas ta ülemist nööpi kinni pannes.
"Äkki ma peaks ka jõusaalis käima hakkama?" küsisin endalt.
"Ma arvan, et sul ei ole seda vaja," ütles Minjae, "mulle meeldid sa sellisena nagu sa oled." Naeratasin Minjaele laialt ja ronisin oma voodisse.

Kui tuled olid kustus ja ootasime unematit, soovisin Minjaele head und.

Hommikul pidime ärkama Minjae sisselülitatud äratuse peale. Kell oli 8 hommikul.
"Vabandust, ma unustasin eile õhtul kella kinni panna," ütles ta, kui üritas üheaegselt oma telefoni üles leida. Ma ütlesin ainult, et ta selle kinni paneks. Kui ta lõpuks seda tegi, lisasin veel, et ma lähen tagasi magama ja et ärgu julgegu mind üles ajada.

Mu tegelik ärkamine oli natuke rohkem kui 2 tundi hiljem, sest ema kutsus sööma. Avasin oma silmad ja märkasin, et Minjae on juba toast ära läinud. Kiirustades pesin näo ja hambad ning vahetasin riided pusa ja retuuside vastu.

Istusin hommikusöögi laua taha ning valasin kaussi oma lemmikhommikusöögihelbed. Hakkasin juurde ka piima.
"Me pole veel toitu õnnistanud," ütles ema, kui tahtsin sööma hakata, "ootasime sind. Kas äkki tahaksid ise toitu õnnistada?"
"Okei," vastasin talle ja alustasin palvega

"Kallis taevane isa, aitäh sulle selle toidu eest. Palun õnnista seda ja ka selle tegijaid. Aamen," oli mu palve piisavalt lühike, et saaks juba sööma hakata.
Jõudsin kausist süüa esimesed kaks lusikatäit, kui kõlas uksekell.
"Kes see nii vara hommikul siia tulla tahab?" imestas ema ja läks ust avama. Kuulsin esikust ta rõõmsat häält, kui ta ukse taga oleva inimese nime ütles.