Miks mina? // Completed

16. peatükk

Vaatasin aknast välja ja unistasin. Tahaksin sinises taevalaotuses lennata pehmete vatitupsude vahel. Oleks äge ka mõnd lindu kohata. Inimesed küll vaataksid mind imelikult, aga see mind ei huvita. Mul tahaks lennata ja vaadata inimesi, kes oleksid kui sipelgad. Vahepeal visata end kuskile valgele põlvele ja puhata, teha ka paar pilti. Lahe oleks filmida ka mõni video. Võib olla ma kogusin populaarsust sellega. Mu hüüdnimi oleks pilvetüdruk või midagi sarnast, mis oleks armas.

"Preili Jeong!" õpetaja oli juba üpriski kuri. Unustasin, et olin matemaatikas. Vaatasin õpetajale otsa, kuid ei söandanud midagi vastata.
"Sa tead, et minu tunnis ei unustata end aknast välja vaatama. Mis seal nii huvitavat oli? Nägid kedagi lendamas?" küsis õpetaja, kuid olin siiski vait.

Matemaatika õpetaja on ettearvamatu. Ta võib paluda sul midagi tahvlil lahendada või panna su klassi taha põlvitama, käed üles suunatud. Vahel topib ka mõned õpikud pähe ega luba neid maha kukutada. Seda viimast varianti peab tavaliselt tegema tunni lõpuni.

"Kas sul on hääl ka?" küsis õpetaja vastikult. Noogutasin, sest ei jaksanud rääkida. Pigem olen vait kui midagi valesti vastan ja verbaalselt peksa saan.

"Hea küll, tule siis tahvli ette ja lahenda see ülesanne," liikus õpetaja pisut kõrvale ja sirutas minu poole kriidiga käe. Tõusin püsti ja kõndisin enesekindlalt tahvli ette. Võtsin õpetaja käest kriisi ja lahendasin vigadeta ülesande ära. Õnneks võisin ka kalkulaatorit kasutada.

Õpetaja ei imestanud, seda ei teinud ka õpilased, sest ülesanne oli lihtne. Sellega oleks igaüks hakkama saanud. Õpetaja ei öelnud mulle midagi. Istusin tagasi oma kohale ja "kuulasin" õpetajat.
Vaatasin uuesti aknast välja, kuid seekord koolihoovi, mitte taevasse.

Miks Eunsang me koolihoovis seisab? Kas ta ise koolis ei peaks olema? Kas ma näen inimesi, kes seal olema ei peaks? Eunsang lehvitas. Kas ta lehvitas just mulle? Nügisin Eunmi küsivalt, et ta tähelepanu saada. Näitasin aknast välja.
"Kas ma näen asju?" kirjutasin vihiku nurgale. Eunmi vaatas aknast välja.
"Mida pekki Eunsang siin teeb?" pomises ta vaikselt endale. Ma teadsin, et mul pole hallutsinatsioone.

Poiss liikus ukse poole. Miks ta peab siia tulema? Ma tõesti ei taha teda siin näha. Palun mingu tagasi oma kooli ja hakaku õppima. Nüüd on mul küll tunne, et ma tahan õppima hakata. Vaatasin tahvlile ja hakkasin tegelikult tunnis kaasa tegema.

Eunmi aga otsustas "vetsu" küsida. Teadsin, et tegelikult ta läheb Eunsangi otsima ja minema ajama. Tunni lõpuni oli veel 20 minutit aega. Loodan, et selleks ajaks kutt on ära läinud.

Võtsin telefoni ja otsustasin muusikat kuulata. Otsisin 2000ndate hittide playlisti ja hakkasin seda kuulama. Ma isegi ei tea miks ma seda tegin, aga järelikult oli mul ikka VÄGA igav.

Tunni lõpuni oli 2 minutit aega, õpetaja ei olnud märganudki, et Eunmi polnud ikka veel tagasi tulnud. Miks tal nii kaua läheb? Kas Eunsang jälle korraldab seal koridoris midagi? Panin kõrvaklapid tagasi kotti ja telefoni pusa taskusse. Ootasin kannatlikult tunni lõppu.

Koolikell helises ja ma tormasin klassist välja. Minjae vist tahtis kaasa tulla, aga ta refleksid polnud piisavalt kiired. Tuhisesin kooli treppidest alla kuni kuulsin Eunmi häält. Jäin seisma nurga taha, seega mind nad ei näinud.

"Palun mine ära," ütles tüdruk rangelt, "mine tagasi oma kooli ja hakka õppima. Vanemad on sinus niigi juba pettunud, võta end kokku. Lõpeta ära siin käimine täiesti suvalistel aegadel ja mu kiusamine. Ma tahan normaalselt õppida. Kodus võid mind kiusata nii palju kui tahad, aga siin palun jäta mind rahule. Mul on sõbrad tekkinud, pole vaja, et sa end siia segad."
"Miks sa arvad, et ma siin sinu pärast olen?" küsis Eunsang. Eunmi oli vait. Ta ilmselt sai aru, kelle pärast Eunsang siin oli. Seda aimasin ka mina.

"Miks sa siin oled?" küsis Minjae, kes mu selja taga olevast trepist alla tuli. Teadsin, et Eunmi ja Eunsang kuulsid teda seda küsimas. Mõttes kirusin tema tulekut ja näitasin talle, et ta vait püsiks. Tõmbasin poisi vaikselt enda kõrvale.

"Eunmi ja Eunsfangi luuran, nüüd nad teavad, et me siin oleme," sositasin kurjalt Minjaele.
"Te ei pea end varjama, me teame, et te seal olete. Minjae andis su üles, Bora," ütles Eunmi kavalalt. Ronisime nurga tagant välja. Tundsin häbi, sest teisi pealt kuulata pole õige.
"Vabandust! Ma tahan ka teada, miks Eunsang siin on," vastasin Eunmile.
"Miks sa siin oled?" Eunmi pööras end ümber ja vaatas Eunsangile tõsiselt otsa. Eunsang vaatas mulle otsa ega öelnud 2 minutit sõnagi.

"Ma olen siin Bora pärast," vastas ta lõpuks. Seda ma kartsingi. Inimene, keda ma kõige vähem sallin, käib siin ainult, et mind ja mu sõpru närvi ajada. Mis tal viga on?
"Kas sa oled psühhopaat?" küsisin otsekoheselt. Eunsang raputas pead.
"Miks sa siin siis oled? Ma saan aru, et sa teed seda minu pärast, aga see on mõttetu üritus. Sa tegelikult tead, et ma ei salli sind. Oled seda koguaeg teadnud, aga ometi tuled mind ja mu sõpru kiusama. See pole okei. Sa oled psühhopaat," ütlesin tema poole kõndides.

"Ma isegi tean põhjust, miks sa seda teed, kuid mu vastus sulle on ei. Sa ei meeldi mulle. Pole kunagi meeldinudki. See, kuidas sa tungid mulle liiga lähedale, on vastik ja ebameeldiv. See võis töötada teiste tüdrukutega, kuid mitte minuga. Ma pole su ihaldusobjekt, vaid inimene. See tüdruk, Jihee? Mis temast sai? Jätsid ta maha, sest ta polnud piisav? Lõpeta ära teiste tunnetega mängimine. Sa tõesti meeldisid talle ja ma nägin, kuidas ta sind vaatas. Ta teadis ka, et ta on su niiöelda kaisukaru, aga siiski ei tahtnud ta sind maha jätta. Olen kindel, et ta oleks väga õnnelik, kui sa talle helistaksid ja ütleksid, et temaga kokku saada tahad. Tahaks sulle haiget teha, kuid selles jääksin mina süüdi," surusin ta vastu seina nii nagu ta mulle tegi.

"Sa ei vääri mu austust, pole kunagi väärinudki," sülitasin ta pluusile.
"Tean, et me kultuuris ma peaksin sind austama, aga ma ei salli su käitumist. Mine ravile, psühhopaat."