Miks mina? // Completed

9. peatükk

"Kuhu Bora jäi?" küsisin Eunmilt, kui ta koridoris mulle üksi vastu kõndis.
"Ilmselt jäi mu vennaga. Lootsin, et ta tuleb minuga kaasa, aga ma ei hakka tagasi minema," vastas tüdruk ja kõndis klassi suunas. Mõistsin, et midagi on korrast ära. Bora ei jääks niisama mingi suvalise kutiga kahekesi, eriti, kui kutt teda eelmine õhtu väga ebamugavasse olukorda pani. Tormasin koolimajast välja ja keerasin paremale, sest teadsin, et keegi vahetundides seal ei käinud.

Märkasin Eunsangi, kes üritas Borat suudelda. Kiirendasin veelgi oma sammu, hüppasin ja tõukasin jalaga Eunsangi asfaldile külili. Mu taekwondo trennidest on isegi kasu olnud. Karjusin ta peale: "Mis sul viga on, mees? Terroriseerid noori neiusid. Mine otsi omale prostituut baarist või midagi."

Krabasin Bora randmest ja jooksime tagasi koolimajja.
"Ma poleks seda küll sinust oodanud, Minjae," imestas Bora, kui me treppidel maha istusime. Üritasin talle vastata, aga mul ei olnud jaksu, et seda teha.
"Tõmba hinge, ma võin su vastust oodata küll," ütles tüdruk lahkelt ja üritas ka enda hingamist taastada.

Jalutasime tagasi klassi, kui lõpuks talle vastata suutsin: "Eunmi rääkis, et sa jäid ta vennaga kahekesi ja ma teadsin, et see ei lõppe hästi."
"Aga aitäh, et sa mu sealt päästsid. Ma tõesti ei tahtnud seal olla," vastas ta ja istus oma kohale. Eunmi küsis ka midagi Bora käest, aga ma ei kuulanud, mida, sest olin hõivatud Bora jälgimisega.

Neiu imeilusad pikad süsimustad juuksed olid hobusesabas, mis langes mööda ta selga alla. Ta ilusad näojooned, mis ta ilmselt oma emalt sai. Ma ei saa aeu, kuidas üks tüdruk nii ilus ja vinge olla saab. Isegi koolivorm sobis talle hästi, kuigi tegelikult näeb ta kõiges hea välja. Vahet pole, kas ta kannab oma pidžaamat, koolivormi või minu pusa. Sel hetkel sain aru, et ma pole talle kunagi oma pusa laenanud.

Mul ilmselt pole võimalustki nende tiktoki poiste kõrval. Kas ma peaks ka oma stiili muutma? Suruksin omale mingid triibulised riided selga, lakin küüned mustaks ja kannaksin hunniku kette. Ei ei ei, see näeks mu seljas kohutav välja. Ma isegi ei tea, millised kutid talle meeldivad. Äkki talle meeldib Eunsang? Eunsang on teda kaks korda vastu seina surunud. See vist ju meeldib tüdrukutele? See paha poisi vibe, mis temaga igal pool kaasas käib. Aga samas miks talle peaks meeldima see nõme Eunsang. Ta muud ei teegi, kui ainult pidutseb ja ajab suvalistele tüdrukutele end külje alla. Olen kindel, et tänaval kõik tüdrukud sulavad teda nähes. Kas ma peaksin üldse oma tunnetest Borale rääkima? Ei, olen vist hulluks läinud, mitte veel. Ma pean veel ootama, aga samas ma ei tea, kui kaua ma veel kannatan oodata. Ma tahaks ta igale poole kohtingutel viia. Suvel läheksime keset ööd pikniku pidama või läheksime niisama 7elevenisse ja ostame snäkki, et minu juures Netflixi vaadata. Äkki ta eelistab draamasid filmidele. Ilmselt eelistabki, ta suutis isegi minu draamasid vaatama panna. Tahaks elutuppa onni ehitada ja seal koos draamasid vaadata. Tahaks juba keskkooli lõpetada, ülikooli edasi õppima minna, kokku kolida ja omale kassi võtta, kelle eest ühiselt hoolitseda. Mis me üldse oma kassile nimeks paneksime? Cola 2.0? Ei, see oleks loll. Ma ei tea, praegu küll ühtki head kassi nime pähe ei tule. Küll tuleviku minul on aega selle peale mõelda. Äkki talle meeldivad koerad rohkem, aga miks tal siis kass on. Ei, ma arvan, et ta eelistab ka kasse. Kui kaua ma juba siin mõttes olnud olen? Oeh, mulle meeldib fantaseerida enda ja Bora ühise tuleviku üle. Kui keegi oskaks mõtteid lugeda, saaks ta küll imalsuse üledoosi. Aga noh, pole minu süü, et mul ta vastu tunded on. Ega ma neid tegelikult väga ei kahetse ka. Ta on nii äge inimene seega, kuidas mul saaks ta vastu tundeid mitte olla. Ma isegi ei mäleta aega, kui mul ta vastu tundeid ei olnud. Ma isegi ei tea seda, kui kaua mul need olnud on, aga see polegi oluline, sest ma olen juba liiga kaua omas mõtteis olnud.

"Hei, Minjae, millest sa mõtled nii sügavalt? Sa oled juba viis minutit seina vahtinud," küsis Bora uudishimulikult. Raputasin pead ja ütlesin, et see polnud midagi erilist.
Tüdruk kehitas õlgu ja jätkas Eunmiga vestlust. Kuidas saab üks tüdruk nii ilus olla? Märkasin, et õpetaja klassi sisenemist ja otsustasin oma mõtted tagasi õppimisele koondada.

Pärast kooli koju minnes kuulsin, kuidas keegi selja tagant mu nime hüüdis. Muidugi tundsin häälest ära, et see Bora oli. Jäin seisma, et teda oodata.

"Kuhu kiirustad?" küsis Bora, kui ta minu juurde jõudis.
"Koju, kuhu siis veel? Mul on vaja edasi õppima minna," vastasin talle.
"Kas sa puhata ei taha?"
"Kodu poole jalutades ma puhkangi. Pealegi, kus Eunmi on? Ta peaks meiega samas suunas ju liikuma," olin uudishimulik.
"Ta ütles, et talle tuli autojuht järgi, et ta trenni viia," muutus Bora järsku vaikseks.
"Kas kõik on korras? Muutusid kuidagi vaikseks, see pole üldse sinulik," olin murelik ta vaimse tervise pärast.
"Ah tead, mul on palju mõtteid, eriti tänase vahejuhtumi osas," ütles ta ja edasi me rohkem ei rääkinudki.

Lehvitasin talle, kui me Bora maja ette jõudsime.
"Head päeva sulle, kui midagi on, helista. Tea, et olen su jaoks alati olemas, ükskõik kui palju mul õppida vaja on," ütlesin talle ja liikusin edasi oma kodu poole.

Surusin selja vastu välisust ja istusin põrandale. Nagu alati, polnud kedagi kodus. Kurb olla ainus laps perekonnas, kus pole isegi lemmikloomi, kes sind koju ootaks. Boral on vähemalt vanemad õhtuti kodus ja kass, kellega pärast kooĺi mängida. Ilmselt hetkel tegeleb ta uue video monteerimisega.

Aeglaselt asendasin tossud sussidega. Tõusin põrandalt püsti ja vedasin end kööki. Köögis oli ainult puuvilju. Köögikapis polnud isegi ramenit. Külmkapp oli ka tühi nagu alati. Ma tahaks, et mu vanemad nii palju ei töötaks. Neil oleks siis vähemalt aega, et kodus normaalselt süüa teha. Ma isegi ei mäleta, millal ma neid viimati nägin. Oli see eelmine nädal? Või kaks nädalat tagasi? Vahet ei ole, vähemalt on mul raha, et süüa osta.

Läksin oma tuppa, viskasin end voodile ja jäin magama. Tean, et tegelikult oleksin pidanud õppima hakkama, aga mul on isalt päritud loomulik intelligents, seega ma ei pea palju õppima.

Ärkasin alles kolmveerand seitse koera haukumise peale. Tore, nüüd ma jälle ei saa normaalsel ajal magama mindud. Vähemalt saan selle arvelt õppida, sest see teeb mind kiiremini uniseks.

Otsustasin välja sööma minna, sest kodus polnud nagunii midagi süüa. Tegin ka kiire kõne emale. Ütlesin, et ta poodi läheks, sest külmkapp on tühi. Ema ei vastanud midagi. Vahetasin oma koolivormi teksad, t-särgi ja lemmikpusa vastu. Tahaks seda pusa ka kunagi Bora seljas näha.

Haarasin koduvõtmed, telefoni ja rahakoti. Lükkasin jalad vansidesse ja tõmbasin selga musta vattjope. Mõtlemata, mida süüa tahaksin, liikusin Souli kesklinna poole.