Miks mina? // Completed

15. peatükk

Hommikul kõlas mu äratus. Minjae pani selle minu eest kinni ja tõusis istukile.
"Unimüts, ärka ülesse," raputas ta aeglaselt mu teki all olevat säärt. Ainult keerasin selle peale külge ja pomisesin, et palun 5 minutit veel.
"Hea küll, ma pesen selle ajaga näo ja hambad ära. Parem oleks, et sa ärkvel oleksid, kui tagasi tulen," ütles ta ja tõusis püsti. Mühatasin vaid talle ja magasin edasi.

Kuulsin, kuidas Minjae tagasi toa poole liikus, seega ajasin end istukile. Aimasin, kui halb ma välja näha võisin, aga ta on ka hullemat näinud.
"Suutsid end lõpuks üles ajada? Ilmselt oled sa veel unine," ütles ta rahulikult voodile istudes ja kotis sobrama hakates.

"Mul tuli praegu väga suvaline küsimus, aga kas sa tahaksid kristlaseks saada?"

Märkasin ta vaikust ja seda, kuidas ta seisma jäi. Ta vaatas mulle surmtõsiselt otsa. Mulle tulid külmavärinad, kui ta seda pilku kuskil kasutas. Kutt võis vahel ka väga hirmutav olla.
"Ma arvan küll," ütles ta ikka veel mulle otsa vaadates. Mu silmad lõid särama ja kargasin voodilt püsti. Kapi ees rõõmsalt tõmmeldes, valisin välja ka outfiti, millega kirikusse minna.

Dušši alt välja tulles, tõmbasin kaasavõetud riided selga. Kuivatasin ka oma juukseid ja hambaid, vannitoaukse lahti jättes, et niiskus välja läheks. Kammisin oma föönist sassis juuksed siledaks ja vaatasin end korraks veel peeglist.

Lühikeste varrukatega hall pluus, mis olid üsnagi ümber mu piha, mu lemmik emme teksad musta vööga ja ilmselgelt minu jaoks liiga suur roosade flamingodega helesinine meeste särk, mida mulle meeldis eest lahti kanda, sobisid vist pigem lahtiste juustega kui kõrge hobusesabaga. Panin oma kuldse risti kaelakee tagasi kaela ja läksin kööki, et hommikust süüa.

Autosse istudes, olin elevil. Terve tee unistasin soovist näha, kuidas täna Minjae pastoriga päästepalvet teeb ja me kogudusega liitub. See oleks nii äge ja olen nii pikalt palvetasid, et Minjae kristlaseks saaks. Mul on tunne, et nüüd see saabki juhtuma.

Boseon oli märganud mu elevust ja hiljem kui autost välja astusime, küsis vaikselt: "Sa oled terve hommiku väga rõõmus ja elevil olnud, mis juhtus?"
Vaatasin talle õnnest säravate silmadega otsa ja sositasin: "On suur võimalus, et Minjae teeb päästepalve."
"Ära ennast liiga elevile ka nüüd aja, on võimalus, et seda täna ei juhtu," vastas ta ja hoidis mulle ust lahti nagu tõeline härrasmees.

Terve teenistus jälgisin silmanurgast Minjaed. Ta oli kaasa haaratud ja kuulas huviga kõike, mida keegi rääkis. Isegi ülistas kaasa, mida ma poleks arvanud. Jutluse ajal ma üritasin selle mõtte tabamisele keskenduda, aga ikka ja jälle jälgisin Minjaed.
"Mis on?" sosistas ta hetkel, kui teda liiga kauaks vaatama olin jäänud.
"Ei midagi," vastasin vaikselt pea raputusega ja üritasin pastorile keskenduda.

Kui teenistus oli läbi saanud ja tahtsin juba minna pastoriga rääkima, meenus mulle, et usku ei saa peale suruda. Inimene peab ise omad valikud tegema, mille peale ka mu elevus kadus. Lõpuks ometi suutsin maha rahuneda ja mõista, mis tegelikult toimub. Hakkasin oma saalist välja liikuma, kui keegi mu randmest haaras ja mu peatas.

Minjae nägi üsnagi kõhklev välja. Sain kohe aru, mis ta öelda tahtis.
"Sa ei pea seda tegema kui sa ei taha. Minust oli rumal seda sinult eeldada," ütlesin enne kui ta rääkimagi hakata jõudis. Poiss raputas pead: "Ma mõtlesin terve teenistuse aja selle peale ja ma tahan seda teha. Päriselt ka tahan. Ma otsustan oma elu Jumalale anda," ütles ta.

Mu rõõm ja elevus tulid tagasi ja ma vedasin Minjae pastori juurde. Seletasin talle olukorra ära ja pastor oli nõus.

Hiljem leppisime kokku, et Minjae hakkab iga pühapäev koguduses käima ja läksime tagasi vanemate ning vanema venna juurde.

"Kuulge, Minjae tegi just päästepalve," ütlesin neile rõõmsalt.
"Seda on nii tore kuulda. Kas on kuidagi teistsugune tunne ka?" küsis mu ema pärast Minjae kallistamist.
Ta noogutas ja vastas: "Kuidagi kergem on olla nagu keegi oleks mult koorma õlgadelt võtnud."

Tagasi koju jõudes polnud enam mul mingeid ideid, mida teha. Aga siis mulle meenus eile filmitud video ja mul oli vaja seda monteerida. Pakkusin Minjaele võimalust selle koos tegemiseks, et ta saaks samuti oma nägemust juurde panna.

Video koos monteerimine oli väga lõbus. Saime naerda enda üle ja vahel tegi Minjae eri detailide kohta häid märkusi.

Kui lõpuks video valmis sai, oli aeg õhtusöögiks. Video alustas üles laadimist, kui sööme läksime. Pärast õhtusööki saatsin Minjae koju.

Minjae maja ette jõudes, märkasime, et poisi vanemad olid kodus.
"Ma loodan, et nüüd on kõik hästi," ütlesin talle kui ta koduväravast sisse läks.
"Kas sa kaasa ei taha tulla ja neilt ise küsida?" küsis ta väraval seistes. Kõhklesin hetkeks, kuid järgnesin Minjaele. Ma sain enda arust päris hästi Minjae vanematega läbi, aga neile vist ei meeldinud minu hinnete seis koolis. Miks neid üldse huvitab minu hinded, mina käin jukoolis mitte nemad, aga ma ei saa neid hukka ka mõista, seega las nad olla.

"Tere," ütlesin viisakalt Minjae ema ees kummardades.
Seletasin ka oma tuleku põhjuse ja küsisin viisakalt, et mis reede õhtul juhtunud oli ja et kas nüüd oli kõik korras. Nägin, kuidas mu parima sõbra ema suhtus minusse üleolevalt, kuid selline on tal alati olnud.
"Midagi ei juhtunud, võeti ainult minu kõige hinnalisemad ehted ja Minjae isa arvuti," nähvas ta varjatult. Kummardasin uuesti kui neile head aega ütlesin ja tagasi koju jalutasin.

Ma ei saa aru, miks Minjae ema suhtub minusse nagu koera. Ma olen inimene, mitte koer. Nüüd ma mõistan küll, miks Minjae kunagi kodus olla ei taha, vaid minu juures on. Mul on kahju, et ta vanemad niimoodi tööd rügavad ja talle üldse tähelepanu ei pööra. Vähemalt saab ta nüüd hakata rohkem Jumala armastust kogema.
----------
Palun vabandust, kui selles peatükis liiga palju kristlikku juttu oli. Mul on lihtsalt hetkel ideede puudus. - Nikker