Miks mina? // Completed

5. peatükk

Ärkasin kolistamise peale üles. Mu kass oli mu toas laamendama hakanud. Tool oli lennanud uperkuuti, õnneks laud oli oma kohal ja kõik mu meigiasjad ka. Cola ronis mu voodisse ja hakkas nurruma. Talle meeldib mind nii üles äratada, õnneks ta karva väga ei aja. Muidu ma ei lubaks teda oma tuppa sissegi. Vihkan kui kassikarvad igal pool on.

Toppisin koolivormi selga ja ronisin oma toast välja.
"Tere hommikust," ütlesin empsile, kes köögis süüa tegi. Ma ei saa aru, kuidas mu vanemad jaksavad nii vara hommikul üles ärgata ja midagi teha. Ma ilmselt ärkaks alles kell 11 ja ikka ei jaksaks midagi teha.

Kõndisin kooli, samal ajal tiktokke vaadates. Jah, see on ohtlik, aga mind väga ei koti. Jumal hoiab mind. Oleksin peaaegu auto alla jäänud, aga pole hullu, seda juhtub kõigiga.

Jõudsin täpselt minut enne tunni algust klassi. Istusin oma kohale ja võtsin pinali välja, kõik muu jäi veel kotti, sest väga ei viitsi end liigutada pärast teisele korrusele jooksmist.
"Miks sul nii kaua läks?" küsis Minjae.
"Ma jäin pisut liiga kaua tiktokke tänaval vahtima," vastasin talle väsinult ja toetasin pea lauale. Klassijuhataja sisenes klassi ja ma kuulsin teiste õpilaste vaikset sosinat.

Tõstsin oma pea laualt üles ja vaatasin otsa ühele pikkade mustade juustega tüdrukule. Tal olid tumepruunid kitsad silmad ja mustad juuksed hobusesabas. Ta suhtumine tundus üleolev või pisut uhke. Märkasin teiste klassikaaslaste pisut eemale hoidvaid pilke. Tundub, et keegi väga ei soovi tema sõber olla.

"Meil on klassis uus õpilane. Ta nimi on
Eunmi. Kas sa palun tutvustaksid end klassile?" ütles klassijuhataja lahke naeratusega.
Eunmi lihtsalt vaikis, pilk üleolev.
"Hea küll. Mine istu Bora kõrvale. Bora, palun tõsta oma käsi," vaatas õpetaja mulle otsa. Tõstsin kahtlevalt käe ja Eunmi istus minust paremale. Terve tunni ta midagi ei teinud peale magamise.

Vahetunnis otsustasin Eunmiga lähemalt tutvuda. Koputasin õrnalt ta lauale.

"Tere, Eunmi. Ma tahaks sinuga lähemalt tuttavaks saada. Minu nimi on Bora. Võin sulle kooli peal tuuri teha," ütlesin talle rõõmsalt. Eunmi vaikis ja ootas, et ma ta rahule jätaks, aga ma kangekaelselt ei tahtnud seda teha.
"Tere, Bora. Sa oled esimene inimene, kes pole mind rahule jätnud, kui ma 3 minutit vaikinud olen. See on tavaliselt mu test, et näha kas inimesed on võimelised ka ebamugavat vaikust taluma. Tavaliselt kaotatakse huvi mu vastu juba esimese minutiga," vastas Eunmi väikse naeratusega.
Naeratasin talle vastu: "Tore, et ma esimene olen. Ma olen üpriski kangekaelne, kui tähele panid. Olen aus sinuga, ma alguses arvasin, et sa oled õel või kuri."
"Seda arvavad nad kõik," ütles Eunmi kella vaadates, "see on mask, mida kannan uutes olukordades." Noogutasin talle vastuseks ja istusin tagasi näoga tahvli poole, sest õpetaja oli just klassi sisenenud ja tahtis tundi alustada.

Söögivahetunnil läksime kolmekesi sööklasse. Eunmile meeldis me kooli välimus. Sööklas olles rääkisime omavahel oma perekondadest, hobidest, huvidest ja oma tulevikuplaanidest.

"Kas sul õdesid või vendi ka on?" küsisin Eunmilt. Tüdruk noogutas.
"Jah, mul on vanem vend Eunsang. Ma olen kindel, et sa tead teda kuidagi moodi," vastas ta ebalevalt. Vahetasin Minjaega pilke. Noogutasin aeglaselt: "Olen temast ühtteist kuulnud, kuid ma ei tea, kui palju sellest tegelikult tõsi on." Eunmi rääkis oma vennast pisut rohkem ja saime teada, kui palju tegelikult kuuldud juttudest tõsi oli. Ega see mu arvamust väga palju muuta ei saanud.

Söömise lõpetamise ajaks sain teada, kui palju Eunsang tegelikult õppis ja pidutses. Ilmselgelt pidutseb ta rohkem kui õpib. Ega ma isegi ei käi pidudel, vaid istun kodus ja vaatan oma draamasid, aga vähemalt ei aja ma erinevatele kuttidele ligi, kes soovivad ainult üht asja. Seda teate isegi, mille järgi nad on.

Eunmi jõudis ka endast rääkida. Sain teada, et ta on minuga sama vana ja oma vennast aasta noorem. Talle meeldib tantsida ja ega ta õppimisele väga palju aega ka ei raiska. Ta unistus on saada iidolite koreograafiks. See on küll minu jaoks midagi uut, sest tavaliselt ilusad noored tüdrukud nagu Eunmi, tahavad iidoliteks saada, aga Eunmi ilmselt on juba kuulnud erinevaid jutte, milline see iidolite elu tegelikult on. Eunmi rääkis ka oma käitumisest ja sellest maskist, mida ta kannab, kui esmakordselt inimestega kohtub. Ta on minevikus haiget saanud ja seepärast jätabki ta meelega endast kurja või õela esmamulje. Tal väga palju sõpru ka pole seetõttu, aga ta ei kurda.

Tagasi klassi minnes avastasime, et Eunmi lauale on 2 kirjakest jäetud. Mõlemal neist oli kirjas, et kuigi ta näeb õel või kuri välja tahetakse temaga ikkagi tutvuda ja sõber olla. Kirja lõpus oli saatja nimi ja Instagrami konto, et Eunmi neile kirjutaks. Eunmi surus need õpiku vahele.
"Ma pärast kooli tegelen nendega," ütles ta otsekui ei kellelegi.

Pärast tunde pakkusin oma kooliasju kokku.
"Hei, Bora. Mis sa nüüd edasi teed?" küsis Eunmi.
"Ei midagi erilist. Ilmselt lähen koju magama," vastasin ükskõikselt kotilukku kinni tõmmates.
"Ma mõtlesin, et sa võiksid mulle külla tulla. Ainult Eunsang on kodus. Minjae juba läks ära, tahtsin temalt ka küsida, aga ma lihtsalt ei jõudnud," oli Eunmi lootusrikas.
"Jaa, võin ikka tulla. Minjae läks nagunii koju õppima. Muud ta ei teegi, kui ainult õpib," vastasin Eunmile klassist väljudes.