Miks mina? // Completed

17. peatükk

"Aitäh, et sa ta paika panid," ütles Eunmi, kui kõndisime tagasi klassi, "Keegi pole temaga varem nii käitunud. Huvitav, kas ta nüüd hakkab normaalseks või käitub samasuguselt edasi."
"Loodan, et see oli kuidagi abistav. Hoia mind kursis tema käitumisega," ütlesin naeratusega Eunmile. Märkasin õpilaste tunglemist akende juures, mis suvisel perioodil on koguaeg lahti ja kellegi karjumist, mis arvatavasti tuli õuest. Surusin end inimeste vahele, et näha, mis toimub. Kooli ees seisis Eunsang, kes karjus järjepidevalt mu nime. Vaatasin teda, kui hullu, kuid siis mulle meenus, et ma olin teda just viis minutit tagasi psühhopaadiks nimetanud. Jälgisin edasi ta näitemängu.

"BORA! BORA! BORA!" karjus ta alla andmatult.
"Kas ta midagi muud ka teeb peale, kellegi nime karjumise? Kui ta nii murtud südamega on, võiks ta koju nutma minna," rääkisid tüdrukud, kes seda ka filmisid. Minust tsipake lühemal tüdrukul olid suurte roosade klambritega lühikesed juuksed, koolivormi seelik oli lühemaks tehtud. See seelik on niigi juba lühike, milleks seda veel lühendada vaja on? Teisel tüdrukul oli keskmise pikkusega juuksed ja hõre tukk, ka tema seelik oli lühemaks tehtud, kuigi ta oli minust pikem. Mulle paistis silma tema iPhone 7 kate. See oli roosa ja sädelev. Sinna olid ka mingid kleepsud peale kleebitud.

Kui tähelepanu jälle Eunsangile pöörasin, oli ta mind märganud. Ma ei tea, kui kaua ta oli seal seisnud ja mulle oma pilgu kinnitanud. Kui talle otsa vaatasin, suunas ta oma nimetissõrme minu poole.
"BORA!" karjus ta jälle, "MA EI JÄTA SIND RAHULE, ENNE KUI SA OMA TUNDEID MU VASTU NÄIDANUD OLED! SA PEAD MINU TÜDRUKSÕBRAKS SAAMA!"

"Täielik psühhopaadilik käitumine," pomisesin endale. Õpilased, kes olid minust 30 sentimeetri raadiuses kuulsid mu öeldut. Tundsin nende pilke endal. Ma ei osanud Eunsangi armastuse avaldusele esimese korraga teistmoodi reageerida. Ma ei saanud ka sealt lahtiste akende juurest lahkuda, sest seisime seal nagu kilud karbis. Mõtlesin end sealt vahelt läbi suruda või Eunsangile midagi vastata. Olin otsuse tegemisele nii keskendunud, et ei kuulnud enam Eunsangi järgmist küsimust. See tekitas mulle rohkemgi pinget ja segadust. Ma lihtsalt seisin seal ja vaatasin Eunsangi.

Julgemad õpilased togisid mind oma küünarnukkidega ja sositasid, et ma talle midagi vastaksin. Vaatasin enda ümber. Mõned tundsid mulle kaasa, mõned tahtsid, et ma vastust ootavale kutile koolihoovis, midagi vastaks. Mõned lihtsalt tahtsid teada, mis edasi juhtuma hakkab, sest sellist vaatemängu koolis just iga päev ei tehta. Tundsin, kuidas pinge ja stressitase mu organismis tõusis. Ma ei osanud talle midagi vastata. Tahtsin ta kukele saata, aga sellisel juhul oleksin sattunud kohe direktori kabinetti. Mulle jäi ainult üle ei öelda, aga ma isegi ei teadnud, mida ta isegi küsinud oli. Samas on ei vastuseks peaaegu igale küsimusele.

Surusin selle pärast pikka minutit endast välja. Karjusingi talle vastuseks ei, kuid stress ja pinge ei läinud ära. Eunsangi reaktsioon oli midagi, mida oodanud olin, viha. Ilmselt on ta emotsioonide kontrollimise suutmatus olnud ka osaliselt vanemate töö. Ta peaks minema viharavile või midagi, kui ta enda emotsioone ei oska natukenegi vaos hoida. Kas ma hindasin Eunsangi valesti? Psühhopaadid tavaliselt varjavad oma tundeid, aga sotsiopaadid näitavad neid välja. Kas Eunsang on hoopis sotsiopaat?

Eunsang polnud ka pärast viite minutit möllamist ära läinud. Kus kõik õpetajad on? Tavaliselt oleks selle ajaga juba vähemalt kaks õpetajat kohale tulnud. Ilmselt unustasid nad end kuskile aknale näitemängu vaatama ja ei taha end ka asjasse segada. Lihtsalt seisin seal akna ääres ja ei osanud endaga midagi teha. Stress ja pinge olid mu tuimaks muutnud.

Tundsin kellegi tugevat haaret ümber oma randme, mis ka mu inimeste vahelt välja tõmbas ja eemale tiris. Oleksin justkui olnud mõne korea draama peategelane, kes peaks olema sama vana kui mina, kuid tihti teda mängib 28+ vanuses hea ja noore välimusega kuulus näitlejanna.
Jäime söökla ette seisma, mis oli samuti täiesti inimtühi. Isegi töötajaid polnud seal. Tahtsin Minjaele aitäh öelda, et ta oli mu sealt eemale tirinud, kuid sõnad ei tulnud üle huulte. Ilmselt olin intsidendist šokis.

Pärast kahte minutit mõlema osapoole vaikimist, küsis ta lõpuks: "On sul kõik ikka korras?" Tõstsin pilgu põrandalt ja vaatasin talle sügavalt ja mõtlikult otsa, siiani suutmata midagi vastata. Raputasin vaid pead.
"See on okei, kui sa nutta tahad," ütles ta lohutavalt, "Sa peaaegu ei kannaga täna meiki, seega sul pole ka midagi, mis sul näol laiali läheks."
Ta märkas isegi seda, et ma täna peaaegu meiki ei kannagi. Hommikul olin viitsinud kõigest kulme teha. Praegu oleks vist tõesti kõige parem nutmisega reageerida. Hiljem olen muidu veel rohkem emotsionaalselt kurnatud. Muutusin päeva suurimaks crybabyks.

Alguses voolas üks pisar, siis kaks ja lõpuks oli neid kümneid. Õnneks ei jalutanud keegi sel hetkel mööda. Arvatavasti poleks ma osanud neile kuidagi vastata ja ega ma seda poleks tahtnud teha ka.

Minjae tõmbas mu enda embusse ja andis õla, mille najal nutta. Nutmisega sain ka kõik varasemalt kogunenud emotsioonid lahti lasta. Enam mind ri huvitanud kellegi arvamus. Nutsin nagu poleks ma 3 aastat oma vanemaid näinud. Vähemalt arvan, et nutaksin nii, kui neid kolm aastat näinud ei ole.
"Sa olid täna väga tubli ja julge," lohutas Minjae mu juukseid ja selga silitades.

Pärast kümneminutilist nutmist, suutsin end kokku võtta ja maha rahuneda. Tundsin end kohe palju paremini.
Minmin pühkis alles jäänud pisarad mu põskedelt ja ütles: "Ma arvan, et me peaks tagasi tundi minema, oleme juba 20 minutit hiljaks jäänud. Arvan, et õpetaja on me peale juba päris pahane ja haridusel ei saa lasta kauem oodata." Viimane lausepool tõi naeratuse mu suule tagasi.
"Hea küll," vastasin talle, haarates ta käest ja teda klassi tagasi juhtides.