Miks mina? // Completed

7. peatükk

"Eunsang," ütlesin vaikselt.
Ta pilk oli tume ja ainti minule suunatud. Poiss oli vaikne ja rahulik, kui ta minu poole liikus. Tundsin, kuidas adrenaliini tase mu veres tõusis ja süda hakkas kiiremini lööma. Astusin paar sammu taha. Ega mulle ei meeldinud see viis, kuidas ta mind vaatas. Tundsin end nagu ohvriloom, keda taheti maha murda.

Järgmisel hetkel olin surutud vastu seina, ta parem käsi mu vasaku õla kohal. Üritasin me vahel võimalikult suurt distantsi hoida, kuid see polnud seina tõttu väga võimalik. Eunsang liikus mu näole lähemale. Ma ei osanud midagi teha, kui ainult oma pilgu põrandale suunata. Eunsang peatus, kui me nägudel oli kõigest 5 sentimeetrit vahet. Tundsin ta rahulikku ja sooja hingamist oma näol.
Mõttes palvetasin, et Eunmi kiiremini tagasi tuleks.

"Kas sa kardad?" sosistas Eunsang. Ma ei vastanud talle midagi.
"Eunsang, mida sa korraldad?" küsis Eunmi, kui ta nägi, et Eunsang oli mulle ebameeldivalt lähedal. Eunsang kaugenes, pilk ta silmis helgenes ja ütles rahulikult: "Head koduteed, Bora." Kutt vaatas veel korra Eunmile otsa ja lahkus oma õe toast.
"Palun vabandust, mu vend on tüütu ja suudab inimesi väga ebamugavasse olukorda panna," vabandas Eunmi ja surusime esikus oma ketsid jalga.

Kõndisin kodu poole, mõeldes, mis just 10 minutit tagasi juhtus. Miks ma sellest mõtlen. Jah, see oli ebamugav, aga see on nüüd möödas ja ma ei peaks oma aega selle peale raiskama.

Jalutasin rahulikult edasi, kui märkasin, et Minjae toas tuli põleb. Läksin ta aiast vaikselt sisse ja hakkasin viskama pisemaid kivikesi aknale, et ta märkaks, et ma poisiga rääkida tahan. Valmistusin viiendat kivi viskama, kui Minjae akna avas ja küsis, mida ma tahan.
"Kas sa veel õpid?" viskasin kõik kätte jäänud kivid maha. Minjae noogutas.
"Kas su vanemad on kodus?"
Poiss raputas pead.
"Kas sa süüa tahad? Mul peaks kodus varsti õhtusöök valmis saama."
Poiss noogutas: "Anna mulle 2 minutit, ma kohe tulen."

Koju jõudes jooksis Cola mulle esikusse vastu ja nurus paisid. Kükitasin ta ette ja paitasin teda. Minjae mu kõrval tegi seda sama. Cola tundus rahul olevat.
"Bora, kas sina tulid?" kuulsin ema häält elutoast.
"Jaa, ma tulin sööma ja võtsin Minjae ka kaasa," hüüdsin talle vastu.
"Okei, minge kööki sööma ja teenindage end ise," vastas ema ja ilmselt jätkas teleka vaatamist.

Istusin vaikselt laua taga ja sõin. Minjae tundus pisut endasse tõmbunud.
"Kas kõik on korras?" olin mures.
"Mulle ei meeldi, et ma pidevalt üksi kodus olen," vastas ta kurva tooniga. Minjae vanemad on väga töökad ja töötavad hommikust õhtuni. Kodus nad käivad ainult magamas, mistõttu on Minjae tihti üksi kodus ja süüa tal ka väga ei ole. Muud ta kodus teha ei oska, kui õppida.
"Aga kui sul üksi olla on või kõht tühi, siis tule siia. Sinu jaoks on mu kodu alati avatud. Tule kasvõi kell kaks öösel, aga siis palun ära helista kella vaid helista mulle," üritasin teda naeratama panna. Seda poiss ka tegi.
"Hea küll, ma siis helistan sulle, mitte uksekella," vastas ta muigega.

Lõpetasime söömise ja Minjae otsustas koju tagasi minna. Ma tahtsin teda ära saata, aga Minjaele see mõte ei meeldinud.
"Õues on pime, ma ei taha, et keegi sulle valge kaubikuga järgi tuleks," naljatas poiss.
"Ei ole hullu, tervitan neid siis sinu poolt, aga sa ka ei saa üksi minna, isegi kui sa meessoost oled," vastasin talle ja tegin välisukse lahti.

Sammusime aeglaselt. Rääkisin talle oma juhtumist. Minjae sai pahaseks, mitte minu, vaid Eunsangi peale.
"Miks sa järsku pahaseks said?" olin üllatanud.
"Mulle lihtsalt ei meeldi, kuidas ta sinuga käitus. See on väga nõme ja ma saan aru, kuidas sa end tunned ja et sa seda tahad seda unustada, aga mulle ei meeldi, kui minu parima sõbraga nii käitutakse," seletas ta oma tundeid.
"Okei, ma saan aru, aga sul ei ole vaja nii pöördesse ka minna. Nüüd on kõik hästi ja ma olen elus," vastasin talle, seistes Minjae kodu ees.
"Jah, vabandust, aga ma arvan, et ma peaks nüüd tagasi õppima minema."
Noogutasin: "Palun mine siis normaalsel ajal magama. Ma helistan sulle 5 minutit enne kui ma magama lähen, et sa ka magama läheksid. Näeme homme!"
Minjae noogutas, kallistasime ja Minjae läks õppima.

Koju jõudes viskasin end oma voodile pikali. Olin väsinud kogu koolipäevast ja muust jamast, mis vahepeal toimunud on. Cola tuli näugudes mu tuppa ja ronis mu kõhule. Hakkasin teda paitama ja sügama. Ilmselgelt olen mina selle kassi lemmikinimene terves perekonnas.

Mu suurem vend on hetkel sõjaväes ja tuleb 2 aasta pärast tagasi, seega ma ei tea, kas Cola teda üldse mäletab. Varem Cola põgenes ta eest. Nüüd ta ilmselt on rahul, et vend ära on. Mu emaga on Cola rahulik ja laseb end sülle võtta ja paitada, kuid kiisule ei meeldi, kui ema teda sügama hakkab, siis ta jällegi põgeneb. Isaga ta on neutraalne. Ei hoia eemale, aga samas ei roni külje alla ka. Seega mina peaksin olema ta lemmik, sest ta tahab tihti minuga koos olla ja ta on kurb, kui ma ära minema pean.

"Hei, Minmin! Mine magama!" ütlesin ma uniselt, kui poiss kõnele vastas.
"Aitäh, et meelde tuletasid, kohe lähen," vastas poiss ja pani kõne kinni. Kustutasin oma laualambi ja keerasin end mugavalt teki sees kerra.