Miks mina? // Completed

Viimane peatükk

Tõusin vaikselt voodist püsti ja surusin telefoni tekile. Panin laualambi põlema, et üldse midagi oma toas näha. Seljas oli mu pidžaama, millega ma õue minna ei saanud. Avasin oma kapi, et leida sealt midagi piisavalt sooja oktoobris vihmaga kandmiseks. Ma ilmselt jään haigeks, aga samas, vahet pole, elame ju vaid korra. Valisin oma lemmikpusa, mis oli kõige soojem, musta värvi ja kapuutsiga. Jalga valisin suvalised dressipüksid, millega tundus okei õues olla.

Surusin pükse jalga, kui kella vaatasin. Mul oli veel 5 minutit aega, et sokid ja jalanõud jalga panna ja liikuma hakata. Sokid olid mul pikad ja tibukollased. Panin telefoni dressipükste taskusse ja hiilisin vaikselt esikusse. Õnneks vanemad magasid kinnise toauksega. Kartsin, et Cola reedaks mu oma näugumisega, aga õnneks ta magas sügavat kiisuund.

Panin jalga oma vettpidavad ketsid. Või noh need kannatasid vett, kui nendega porilompidesse astuda ja üldse vihmas olla umbes 30 minutit. Sellest peaks ju piisama. Ega me seal 3 tundi vihmas küll ei seisa. Vaatasin korraks, kuidas Cola elutoas oma pesas magas. Ta hingas rahulikult, seda oli nunnu vaadata. Oleksin tahtnud talle kalli teha. Haarasin esiku kapilt toavõtmed.

Tegin vaikselt välisukse lahti, üritades mitte kedagi üles ajada. Tänavatel olid üsnagi suured poriloigud, kust väga mööda minna ei saanud, kuid sellest pole ju midagi. Loodetavasti jõuan mitte läbimärjana koju, aga vihmavarju ma ka meelega kaasa ei võtnud. Kell oli täpselt 4.15. Ma oskasin oma aega hästi arvestada. Minjae kirjutas, et ta hakkas just kodust liikuma.

Kõndisin enamus poriloikudest läbi. Üritasin mitte kiirustada, kuid kipun kiire pulsiga kiiremini liikuma. Olin ärevil ja üritasin mõelda, mida ja kuidas ma talle ütlen. Kas ma peaksin talle karjuma üle vihmasaju, kui poiss minust vähemalt 10 meetri kaugusel on? Või ma peaksin temaga enne temaga kokku saama ja siis seda ütlema? Ma jätsin endale 3 minutit lisaaega julguse kogumiseks.

Seisin ühes tänava otsas. Süda puperdas nagu oleksin ameerika mägedel. Teisel pool tänavat seisis Minjae. Ta juuksed tilkusid vihmaveest, näol segaduses ja küsiv ilme. Kapuutsi ta polnud pähe pannud. Kell oli 4.18 hommikul ja vihmasadu polnud ikka veel nõrgemaks jäänud.

Alustasin julguse kogumisega öeldes vaikselt endale "Sa meeldid mulle". Esimesed kaks korda olid minu jaoks rasked, sest vihma tugev hääl ja pulsi tagumine mu kõrvades summutasid need. Mida mul veel kaotada on? See on ilmselge, et ma talle meeldin, Vähemalt Eunmi sõnul. Tundsin, et hakkan vaikselt hulluks minema. Vihma käes seistes muutus mu pusa aina märjemaks ja vaikselt hakkas kehal juba külm. Unistasin korraks Minjae käte vahel olemisest. Mida pekki, ma saaksingi seda teha, kui ma talle ütlen, et ta mulle meeldib, dumbass.

"SA MEELDID MULLE!" karjusin ma üle vihmasaju, lootes, et Minjae seda kuuleb. Vaatasin kohe ka kella ja kell oli täpselt 4.20. Õnneks polnud ma oma võimalust maha maganud. Poisi ilmet jälgides, mõistsin, et ta kuulis seda. Hetkeks oli tal küll segaduses, kuid siis ta pilk selgines ja nägin ta silmades rõõmu ja üllatust. Minmin hakkas uuesti minu poole liikuma. Alguses mõned sammud, hiljem juba jooksis mu poole. Ega ma seal niisama seista ei tahtnud ja jooksin talle vastu.

Tundsin end kui mõnes filmis. Aegluubis joosta oma esimese armastuse poole keset ööd ja vihmaga. Mitte huvitades, kas keegi jääb haigeks või ei, peaasi, et saaks oma nunnut kallistada. Joostes käisid peast läbi mõtted, et see on väga klišee, juhtub ainult filmides ja täna ma kooli ei lähe, sest ilmselt jään haigeks. Ma poleks iialgi sellist asja ette kujutanud. Ma miskipärast lootsin, et see oleks nagu keskkooli romantiline teismeliste film, mis pole väga naljakas komöödia, kuid lõpustseenis peategelased suudlevad koolimaja ees või siis vähemalt avaldavad üksteisele armastust. Miks ma üldse sellist asja lootsin? See on VÄGA klišee ja võib ajada ka mõned inimesed öökima. Lowkey olen mina üks neist.

Vihmast märjad juuksed olid lahtiselt mu märjal pusa, sest rumal mina oli unustanud kodus juuksed kinni panna.
Kui Minjae lõpuks minuni jõudis, küsis ta: "Kas sa planeerisidki mulle keset ööd helistada, et minuga kokku saada ja siis öelda, et ma meeldin sulle?" Muutusin arglikuks, sest sain aru, et see oli lowkey nõme idee, aga samas äge, sest sellist asja igapäevaselt ei juhtu. Noogutasin ja vaatasin oma üsnagi märgi jalanõusid, mis hakkasid vaikselt vett läbi laskma.

"Ma poleks elu sees oodanud, et sa millegi nii originaalse peale tuled. Ma just kavatsesin sulle täna öelda, et sa mulle meeldid, aga noh, sa jõudsid must ette. Ma märkasin küll, et sa seda kell 4.20 mulle karjusid. See detail ei jäänud mulle kahe silma vahele," patsutas poiss mu märgi juukseid, "nagu sa juba aru said, mu vastus on jah, sa meeldid mulle ka."

Ta oleks justkui mu mõtteid lugenud, tõmmates mind oma sooja ja märga embusse. Vihm oli ka tema läbimärjaks teinud, kuid ignoreerisin seda, sest soov temaga koos olla oli suurem.

Ma ei tea, kui kaua me seal vihma käes seisime, kuid meil mõlemal hakkas külm.
Tõmbasin end ta karukallist lahti, vaatasin talle otsa ja küsisin: "Kas sa koju minna ei tahaks? Mul on juba päris külm ja me ilmselt oleme juba haiged."
Ta vaatas mulle unelevate silmadega otsa. Ta oli samuti väsinud ülemõtlemisest ja vajas sama palju puhkust kui minagi.
"Arvan, et peaksime tõesti koju minema ja puhkama end üle pika aja välja. Vähemalt ei pea me hommikul kooli minema," ütles ta väsinud häälega, "kuid enne kui me laiali lähme..."
Jäin ootama, et ta oma lause lõpetaks. Aimasin, mida ta teha kavatseb, sest ta pilk oli mu huultel juba päris pikalt peatunud. Tõusin kikivarvukile ja tegin ta pehmetele huultele musi. Minjae ei leppinud väikse musiga.

Õrnalt asetas ta suured käed mu ümaratele põskedele ja huultelt pilku eemaldamata, suudles ta mind.