Miks mina? // Completed

3. peatükk

Sõin oma hommikusöögihelbeid ja vaatasin tiktokke, kui äkitselt tuli kõne. Otseloomulikult oli see Minjae.

"Tšau, miks sa mulle keset nädalavahetust helistad? Kas sa ei õpigi?" küsisin pisut liiga pahura tooniga. "Ma lõpetasin just koristamise. Kas sa oled nüüd mu peale kuri?" küsis Minjae solvunud tooniga. "Vabandust, ma ei mõelnud su peale pahaseks saada. Hommik on veel noor ja ma vaatasin tiktokke. Palun vasta mu esimesele küsimusele," vastasin talle rahulikumalt. "Ma helistasin sulle keset nädalavahetust põhjusega. Lootsin midagi koos teha. Mul on päris koristamist üpris igav kui aus olla," seletas poiss.
"Okei, no hetkel pole mul ühtegi mõtet. Las ma mõtlen selle üle ja helistan sulle tagasi," ütlesin talle vastuseks. "Ma loodan, et sa end kappi ei unusta," sõnas ta lõpetuseks.

Panin kõne kinni, lõpetasin hommikusöögiga ja läksin oma tuppa. Ronisin kappi ja otsustasin seal istuda kuni mul mõni hea mõte tuleb. Kapis istumine aitab mul mõelda huvitavaid mõtteid. Tihtipeale sain sealt ideid kooli ettekanneteks. Istusin seal 4 minutit ja mõtlesin pingsalt. Nagu välk selgest taevast tuli mulle imeline idee teha Minjaele aardejaht. Ronisin kapist välja ja helistasin kohe Minjaele.

"Mul tuli väga hea idee. Oota kuni ma sinuga uuesti ühendust võtan," vuristasin ma talle ja panin kõne kinni. Järgmised 3 minutit olin nagu peata kana. Ma ei osanud aardejahti ette valmistada, veel vähem teadsin, mis aare oleks. Sel hetkel lisandus mul veel üks idee. Ma tegin sedelid ja panin sinna küsimusi kirja, mille vastuseks olid järgmiste vihjete asukohad. Näiteks oli üks küsimustest "Kus me viimati esimest korda söömas käisime?"

Käisin mööda Souli rahvarohkeid tänavaid ning astusin läbi erinevatest poodidest ja kohvikutest. Seal tööl olevatel inimestel palusin sedeli anda inimesele, kes nende kohta küsida oskab. Ise aga läksin finišisse, milleks olin valinud Minjae lemmik bubble tea kohviku ja tellisin tema lemmik bubble tea'd.

"Hei, ma tean, et sa oled segaduses, aga mine nüüd sellele aadressile, mille ma sulle kohe saadan," ütlesin talle rahulikult ja panin kõne ootele. Saatsin talle Kakaotalkis aadressi. Pärast kõnesse tagasi minemist laususin talle pisut kärsitult: "Mine loe nüüd Kakaotalkist oma sõnumeid ja soovitatavalt hakka kohe liikuma." Okei oli ainuke sõna, mis ma ta vaiksest vastusest kuulsin.

Ootasin kohvikus Minjae'd. Suur kiusatus oli ta bubble tea haarata ja sealt juua, sest enda oma oli otsakorral. Jälgisin telefonist Minjae asukohta, sest sõnumis olin palunud tal selle ka sees hoida. Tal oli vaja veel 2 kohvikust läbi käia enne kuni ta finišis oli. Igavusest hakkasin tiktokke vaatama.

Pärast kümmet minutit vaatasin uuesti ta asukohta. Ta oli kõikides punktides juba ära käinud ja 30 meetri kaugusel kohvikust, mille akna juures istusin. Varsti nägin ta naeratavat nägu. Poiss oli ka mind märganud, seega nüüd kiirustas kohviku poole.

"Jõudsid finišisse, palju õnne!" ütlesin talle, kui ta lõpuks mu kõrvale maha istus, "kuidas meeldis?"
"Miks me varem selliseid asju teinud pole? See oli nii fun ja nunnu üllatus," ütles ta suunurgad kõrvuni.
Lükkasin ta bubble tea nina alla ja ütlesin: "Näe, siin on su auhind, tore, et sulle meeldis. Mis sa edasi teha tahad?"
Minjae jäi mõtlikuks.
"Lähme kinno ja vaatame lõpuks selle filmi ka ära, mida sa nii kaua näha tahtnud oled," ütles ta mu randmest kinni haarates ja kohvikust välja juhatades.
"Okei," suutsin ma veel vastata.

Kinosaali jõudes, otsisime oma kohad ja istusime maha. Oleksime peaaegu seansile hiljaks jäänud. Mul oli käes suured popkornid ja jook, sest Minjael oli bubble tea veel puutumata. Asetasin joogi oma topsihoidjasse, kui juba reklaamid läbi said ja film algas. Surusin Minjaele ta popkorni sülle ja võtsin sealt salaja ka natuke.

Kinost väljudes, vaatasin kella, mis näitas täpselt 16.00.
"Minmin, mis sa edasi teha tahad?" küsisin poisilt, kes mu kõrval kella vaatas ja mõttesse vajus. Ta mõtles veel 2 minutit. Istusime vahepeal lähedal asuvale pingile.

"Ma arvan, et mul enam väga palju aega pole. Ma peaksin koju minema. Õppida on vaja," ütles ta pisut depressiivse tooniga.
"Kuule, mis on nüüd. Ära ole kurb selle üle, et mul nüüd jälle igav on. Koju jõudes saan draamat edasi vaadata, seega tegevust mul jagub," üritasin teda rõõmustada.
"Ma vahel kadestan sind," pomises ta.
"Mis?" küsisin, kuigi kuulsin hästi, mis ta ütles, "Miks sa mind kadestad?"
"Sa oled kolledžisse minemise osas nii muretu ja õpid koolis keskmistele hinnetele. Sa juba tead, mis sa tulevikus teha tahad. Mul pole aimugi, mida ma teha tahan. Ma isegi ei tea, kas ma tahan ülikooli minna," ohkas ta raskelt. Tegin talle kalli.
"Ära muretse sellepärast. See pole oluline. Kuigi ma tean, et sa Jumalat ei usu, siis lihtsalt tea, et Jumal hoolitseb sinu eest ja ta teab, mis sinu jaoks parim on. Sellepärast ma nii muretu olengi. Ma tean, et ülikooli minek pole osa Jumala plaanist. Seepärast ma väga ei pingutagi. Palun ära kadesta mind ja räägi sellest oma vanematega," lohutasin teda, ikka veel kallistades.
"Aitäh, et sa mind lohutad. Mul on mõte," ütles Minmin, kui ta must natuke lahti lasi ja mulle otsa vaatas, "Ma tahan ühe päeva veeta nagu sina. Näiteks homme. Teen sinuga kõik, mida sinagi. Näiteks lähme praegu minu juurest läbi, ma võtan oma asjad ja lähme sinu juurde. Ma tuleks täna sulle ööseks, kui see okei on."
"Otseloomulikult, aga lihtsalt arvesta, et homme tuleb varem ärgata, kui sa seda tavaliselt teed. Teenistus hakkab kell 1 ja ma tean, et sa tavatsed see aeg alles ärgata, aga sa ise tahad olla mina üheks päevaks, seega pead sellega arvestama. Ma tavaliselt ärkan kell 10, siis mul on aega, et end valmis seada," seletasin talle.
"Okei, mulle sobib,"ütles ta reipamalt ja hakkasime Minjae kodu poole liikuma.

"Unustasin enne mainida," ütlesin dinosaurusele, kui ta oma uksekoodi sisestas, "meil on koguduses väga palju välismaalasi ja enamus asju toimub inglise keeles, seega see on ilmselt ka üks põhjustest, miks mu inglise keel nii hea on." Ma pole talle väga palju kristlusest, kristlasest  olemisest ega oma kogudusest rääkinud, sest ta pole mingit huvi selle vastu varem näidanud.
"Tore, saan ka siis pisut inglise keelt praktiseerida," ütles ta rõõmsalt.

Läksime Minjae tuppa, mis oli korras nagu alati. Tal on kombeks iga laupäev oma tuba koristada. Tavaliselt teeb ta seda enne õppimise alustamist, aga täna ta ei olegi üldse õppinud.
"Ära muretse, ma ei võta oma kooliasju kaasa, mul on vaja sellest puhata ja olla muretu nagu sinagi," ütles ta enne kui me jalanõusid läksime jalga panema. Ta vist juba tunnetas ära, et ma selle kohta küsida tahan.
"Okei, ongi parem. Peaksidki vahelduseks puhkama ja elu nautima," vastasin talle ja astusime uksest välja.