Kaks elu: Kui kahest saab üks

6. Esimene koolipäev

Pärast äratuskella helinat oli mul selline tunne nagu ma oleksin eelmine õhtu terve veinipudeli ära joonud. (Mis iganes tunne see ka polnud.) Mu pea käis kohutavalt ringi ja ma olin väga unine, aga pidin siiski kuidagi üles tõusma ja üritama välja mõelda, mis pidi ma voodis olin, sest voodi oli ümmargune ja keset tuba. Pealegi oli mu toal kaks ust - üks elutuppa üks vannituppa. Õnneks elasin ma koolis, nii et väga vara ei pidanud üles ärkama, kuna polnud vaja kusagile kaugele kõndida või bussiga sõita.

Tõusin aeglaselt üles ja ustest mõndaaega segaduses olles läksin vannituppa, kus koheselt peapööritusest lahti saamiseks terve klaasitäie vett ära jõin, seejärel astusin oma riidekapi juurde ja valisin välja sobivad riided, sest selga sain ma endale võluda vaid need riided, mis mul tegelikult olemas olid ja need pidid olema ka väga lähedal, sest vastasel juhul oleks võinud mõni tükk riideesemest kaduma minna ja see oleks olnud väga tobe. Seejärel läksin tagasi vannituppa. Kui seal käidud, otsisin üles enda kooliasjad ja koolikoti. Eelmisel õhtul mul selleks aega polnud, niisiis tuli täna lihtsalt kiirustada. Koolikott tundus väga kerge ilma kõigi õpikuteta, mis me pidime saama tundides. Mõte raskest kotist ei tundunud eriti tore ja ma viskasin selle peast välja. Töövihikud pidime ise ostma koos muu koolikraamiga.

Kui kõik oli pakitud, vaatasin kella. See näitas kolmveerand kaheksat ja hommikusöök pidi hakkama kella kaheksa aeg. See tähendas, et mul oli aega veel küll, kui ma ainult teaksin, kus söökla asub. Lahe oli see, et tunnid hakkasid alles kell üheksa, aga samas kestis koolipäev selle võrra kauem.

Läksin elutuppa ja sealt edasi Grete tuppa, et temaga koos sööma minna, kuid üldse mitte eriti suureks üllatuseks, Grete veel magas. Ütlesin Gretele, et aeg on üles tõusta, see ei mõjunud eriti - ta keeras lihtsalt teise külje. Seejärel raputasin teda, kuid ka see ei mõjunud. Seejärel otsustasin karmimate meetodite kasuks ja võlusin Grete äratuskella helina kümme korda tugevamaks. Sealt käis selline kohutav heli, mis ajas vist terve kooli ülesse ja koos sellega ka väga ära ehmatanud Grete. Minagi ei olnud paremas seisus. Mul oli tunne, et kaotasin oma kõrvakuulmise.

„Mis see veel oli?" küsis sõbranna ehmunult.

„Ma arvan, et see oli sinu äratuskell. Kümne minuti pärast hakkab hommikusöök, nii et soovitan sul kähku teha," ütlesin kiirelt ning võimalikult süütult. Grete ei vastanud selle peale midagi, vaid hakkas väga kiiresti riidesse panema. Ta oli vist liiga ehmunud äratuskellast või siis sellest, et me jääme kooli hiljaks.

Umbes kümne minuti pärast oligi ta valmis ja me hakkasime sööma minema, aga enne kui me jõudsime korteri uksest väljuda, küsis üks meie toanaabritest unise, kuid vihase häälega ja viimane neist tuli kohe väga osavalt:

„Kuidas te sisse saite?"

„See on meie korter ka. Me võime siin käia, millal tahame," vastasin talle sama vihaselt vastu. Seejärel läksime pikema jututa uksest välja. Ukse ees seisis Maiko nagu tellitud.

„Te ei oska vist sööklasse minna või kuidas?" küsis ta väga heatujuliselt. Hea, et keegi meist oli korralikult välja maganud. Me lihtsalt naeratasime Maikole kergendatult vastuseks ja järgnesime talle.

See oli tegelikult väga nõme, et me kolmandal korrusel elasime, sest söökla oli esimesel korrusel ja lifti selles majas loomulikult polnud.

„Kuulge, kas teie teate, kes selle hullu pasunaga täna hommikul mängis? Ta ehmatas kogu kooli ära," küsis Maiko poolel teel.

„Pasunaga, mis pasunaga?" üritasin olla veenev, kuid see ei tulnud vist eriti hästi välja, sest...

„See olid sina, eks?" küsis Maiko, mitte eriti üllatunult.

„Ei olnud, miks ma peaksin nii vara hommikul midagi sellist tegema?" vaidlesin talle vastu nagu tavaliselt.

„Sa oled halb valetaja," vastas Maiko ikka veel ebatavaliselt rõõmus olles. Paistis, et öised peod teda hommikul ärkvel olemast ei takista, erinevalt kõigist teistest, sest meile tuli tee peal väga palju poolunes lapsi vastu.